Ehe

(Ümber suunatud leheküljelt Ehted)
Ehteid Hans Holbein noorema maalidelt
Adolph Tidemand, "Vanaema pruudikroon" (1873)
August Pollak, "Vaikelu ehetega" (1907)
Wladislaw von Czachorski (1850-1911), "Aardelaegas", s.d.

Proosa

muuda
  • "Härra, see teemant ei ole vaenlase kingitud," ütles d'Artagnan, "selle kinkis kuninganna."
"Kuninganna! Ohoo!" hüüdis hr. de Tréville. "See on tõepoolest kuninglik ehe, mis on rahas väärt oma tuhat pistooli." /---/
"Kuulge, ütles hr. de Tréville, "tahate ma annan teile nõu, head nõu, sõbramehe nõu?"
"See oleks mulle auks, härra," ütles d'Artagnan.
"Minge esimese ettejuhtuva kullassepa juurde ja müüge see teemant ära hinna eest, mida ta teile pakub. Olgu ta kui juut tahes, oma kaheksasada pistooli saate ikkagi. Pistoolidel pole nime, noormees, sellel sõrmusel on aga hirmus nimi, mis võib reeta isiku, kes seda kannab."
"Peaksin sõrmuse ära müüma? Sõrmuse, mille andis minu valitsejanna? Ei iialgi!" ütles d'Artagnan.
"Pöörake siis vähemalt kivigi sissepoole, kulla põrundpea, sest kõik teavad väga hästi, et vaese gaskoonlase ema ehetelaekas taolisi kalliskive ei leidu."
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 221-222


  • Kõikvõimalikke kaunistusi tuleks kasutada säästlikult. Iluasjakesi ja ehteid tuleks harva kanda silmatorkavalt pelga kaunistusena; need peaksid olema valitud ja seatud nii, et näiksid vajalikena, olgu siis riietuse mõne osa õigeks kohandamiseks või meeldivate kooskõlade pärast. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")


  • Ja nii ma Verityle ka järgnesin. Kui ta mööda koridori edasi läks, astusid teisedki meie saatkonnast oma kambritest välja ning liitusid printsiga. Kõik olid ehitud kõige peenemate rõivaste ja ehetega, et kasutada võimalikult hästi ära võimalust lasta ennast näha ja kadestada ka väljaspool Hirvelossi. Minu käiste suurus tundus päris mõistlik, võrreldes sellega, millega uhkeldasid mõned teised. Vähemalt polnud mu jalatsid ehitud väikeste kellukeste või õrnalt krabisevate merevaiguhelmestega. (lk 173)
  • Kelvari emand Grace oli minust vaevalt neli või viis aastat vanem ning ta oli ehitud nagu harakapesa. Ma ei olnud kunagi varem näinud ehteid, mis oleksid andnud tunnistust nii räigest pillamisest ja nii vähesest maitsest. Ta istus oma kohale selliste kärsitute žestide ja viibutuste virvarris, et meenutas mulle lindu, kes püüab vastassoo esindajale kõigi vahenditega muljet avaldada. Tema lõhnad uhtusid lainena üle minu ja ka nende hind oli hoopis kõrgem kui lilledel. Ta oli endaga kaasa võtnud väikese koera, kes koosnes ainult siidisest karvast ja suurtest silmadest. Naine seadis koera endale sülle, kudrutades üle tema teistega edasi, ning väike loom surus ennast tema vastu ja asetas koonu lauale. Ning kogu selle aja vältel oli naise pilk naelutatud prints Verityle, püüdes teha kindlaks, kas teda oli märgatud ja kas ta oli ka muljet avaldanud. Mina aga vaatasin, kuidas Kelvar jälgis oma naise püüdeid Verityga flirtida, ja mõtlesin omaette: siin peitub vähemalt pool, kui mitte enamgi meie hädadest valvetornide mehitamisel. (lk 174)
  • Ta [Patience] võttis välja kõrvarõnga ning hoidis seda minu kõrva juures. "Liiga väike," pomises ta. "Mis mõtet on ehete kandmisel, kui keegi teine neid ei näe?" Ta hoidis käes ja heitis samasuguste kommentaaride saatel kõrvale veel mitu ehet. Lõpuks võttis ta kätte ühe, mis nägi välja nagu hõbedase võrgu tükk, millesse on jäänud sinine kivi. Ta tegi selle kohal grimassi ning noogutas siis vastumeelselt. "Sel mehel on maitset. Tal võib küll paljust muust puudus olla, kuid tal on maitset." Ta tõstis selle uuesti minu kõrva juurde ning lükkas ilma igasuguse hoiatuseta nõela läbi minu kõrvanibu. (lk 401)
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • Kiviaja puhul võib loomade ja inimeste suhete puhul välja tuua hammasripatsid. Neid me materjalis näeme. Loomade hammasripatseid ja luudest tehtud ripatseid kasutati ära ehetes; kõnelevad nad sümboolikast ja mõtlemisest seoses loomadega: annab see hammasripats inimesele antud looma jõu või midagi muud?
Koduloomad tulid neoliitikumis. Sealt peale ripatsid enam nii olulised ei ole. Neid küll esineb läbi pronksi-, raua- ja isegi keskaja, aga ilmselgelt oli midagi muutunud. Inimestel polnud enam sama maailmapilt ja seda väljendati teistmoodi.

Luule

muuda

Tuli tuha allgi virge
õhtust saadik, —
millal, millal tantsida saaks
tõrvavaadil!

Juba jaaniussid
säravad kui tähed,
tüdrukud neid seavad
ehteks pähe.

  • Heljo Mänd, "Jaaniõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 16
 
Vikipeedias leidub artikkel