Anton Tšehhov

Anton Pavlovitš Tšehhov (Антон Павлович Чехов; 29. jaanuar 1860 – 15. juuli 1904) oli vene kirjanik, tuntud peamiselt novellisti ja näitekirjanikuna.

Kui inimene millestki aru ei saa, tunneb ta hingelist ebakõla. Kuid siiski ei otsi ta seda ebakõla enesest, nagu ta peaks, vaid väljastpoolt ennast. Nii satubki ta sõjajalale sellega, mida ei mõista.

Kirjad

• Ei tohi lavale panna laetud relva, kui keegi ei kavatse sellest tulistada. Ei saa pelgalt lubadust anda.
  • Нельзя ставить на сцене заряженное ружьё, если никто не имеет в виду выстрелить из него. Нельзя обещать.
  • kirjas Aleksandr Lazarev-Gruzinskile, 1. novembril 1889, № 707 // Чехов А. П. ПСС в 30 т. Письма. Т. 3. Октябрь 1888 — декабрь 1889. — М.: Наука, 1976., lk 273
  • vaata ka ru.wikipedia.org: Чеховское ружьё

Proosa

"Palat nr 6"

Tsitaadid väljaandest: Anton Tšehhov, "Palat nr 6", tõlkinud Friedebert Tuglas, rmt: "Valitud teosed", 5. kd, 1962.

• ...eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ja sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik mustmullaks. Maa peal pole midagi head, mille algallikas poleks leidunud jälkust. (lk 130-131; väljaandes "Jutustused", 1979, lk 77)

• Kui mõnus on lamada liikumatult diivanil ja tajuda, et oled üksi toas! Tõeline õnn pole võimalik ilma üksindustundeta. Langenud ingel loobus jumalast tõenäoliselt sellepärast, et igatses üksindust, mida ei tunne inglid. (lk 158)

Allikata

• Võõras hing on põlismets.

Tema kohta

• • Kui palju kultuuri, peale ande, näib nõudvat korrektse ja maitseka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda Nietzsche, Ibsen ega Tolstoi. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil banaalseid tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale.
  • Friedebert Tuglas, "Marginaalia". Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 122

• Tšehhovit just iseloomustab ta väljenduslik tagasihoidlikkus ja delikaatsus, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud.
  • Olev Jõgi, ettekanne "Tüüpilistest puudustest originaali stiili edasiandmisel A. P. Tšehhovi "Jutustuste ja novellide" tõlkes" ENSV Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni koosolekul 1954. aasta veebruaris. Cit. via: Lea Pild, "Tõlkekriitik Olev Jõgi: Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal", Keel ja Kirjandus 3/2019. Vihje Friedebert Tuglase samateemalisele tsitaadile.