Sirkka Turkka

Sirkka Annikki Turkka (2. veebruar 1939, Helsingi - 23. oktoober 2021, Lohja, Soome) oli soome kirjanik.

Sirkka Turkka, 2008.

Luule

Juba jälle sajab lumelörtsi läbi ajaloo
tänasesse päeva,
kus koltuv puu laulab üksildasele majale
oma laulu üle harurööbastiku.
Ma mõtlen mehe peale, kes käis sajus nõnda kaua.
et käed mädanesid kinnaste sisse ära.
Tema on see lendur,
kellel murti tiivad. Oma pealuu sees
lendab ta ikka edasi, laadungiks üksildus.
Sellesse aastaaega matab armuline üksildus
maa ja taeva, ja süda rändab
üle murelikkude kõrrepõldude.
Tühipaljas toss on Šostakovitš lendurile,
kelle tiivad murdusid,
kommivabriku koerale, kes keerleb trepil
oma alatise üksilduse ümber.
Kui ihu sureb, kas jääb siis hing veel
tuule kõrvalehtedena helisema,
Õled kärssavad, ajalugu tuleb lõõmates tagasi,
naastes lahvatab süda pimeduse valguseks,
ainult ihu jääb öösse ekslema.
Pimedus katab aknad, trummeldab ruutudel,
suits matab kõik, aastaajad, põllud, Leningradi,
konna ja Dmitri.

• Sirkka Turkka, "*Juba jälle sajab lumelörtsi läbi ajaloo...", tlk Ly Seppel, "Soome luuleõhtu", Sirp ja Vasar, 23. september 1988, lk 5

Aken on lahti, keegi mängib
           Mozartit novembrikuus.
Kiirrongi tuhinal ajab tuul
jäätunud tänaval taga
hõõguvat koni.
Viskan pika sammuga külma käes
oktaav-haaval,
peagi neelab mu
undav helevalge lift.
   Töö on tänaseks tehtud.

• Sirkka Turkka, "Mozartit novembrikuus", tlk Ly Seppel, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 174

Mõtteisse vajunult vaatad välja oma keha kuuliaukudest
          kui akendest,
võtad ajanäitaja randmelt ja lased
          tal puhata, puhud leeki lõkkele,
                 jätad oma ema pimedasse.

Ei ole sa enam kellegi laps ja su ema
on vaid mehe naine, vana naine.
Tusk noolib ta südant. Ta
nägu läheb kortsu, ta ohkab. Vajub kössi.

• Sirkka Turkka, "Revolutsioon kaotas oma poja", tlk Ly Seppel, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 175

Laual klaasvaagen värviliste klaaskompvekkidega,
                                         ja sulgi.
Piisk lõhestab kinnaverivärvi taeva.
Mis saab siis nüüd faasanitest.
Kuuseheki all lumes
ukerdavad nad oma rajal, aga nüüd
on poriloike kui rippsildu
taevarannani välja:
neid pidi lendavad klaaskompvekid,
haihtuvad nähtamatuks sulad
          koos faasanitega.

• Sirkka Turkka, "Natüürmort", tlk Ly Seppel, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 176

Pihk on puhkenud teki peal nagu ilmatu lill. Keha on öine jõgi, mida mahajäetud habe nilpsab. Unes hing eraldub ihust, võtab linnu kuju ja lõõritab lennul pimedusse.

• Sirkka Turkka, "Mina see olen III. 2", tlk Ly Seppel, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 176

Öösorr luges oma noote kokku. Neid oli piisavalt. Sorr lendas kogemata otse habemesse, laulis seal suve läbi.

• Sirkka Turkka, "Mina see olen III. 10", tlk Ly Seppel, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 178

Küllap pidi Jumal enne kaks korda kaaluma, kui maa oli veel tühi ja paljas. Siis loodi lehtsalat, koerakarv ja ustavus. Salat värvib ajud roheliseks, karv hoiab käed soojad, aga ustavusest me taganesime: see on kui kaevu peidetud laps, kes kaebleb ja kisendab otsekui öine jääkirme. Põdrad need olid Taeva pojad, kes kasvasid abaluidpidi metsa külge kinni. Inimesed kandsid unede, loomad rohu ja rohelise vee taaka. Pärast seda polnud enam minevikku: Job muudkui istub oma pragunevate põldude keskel, Jeesus aga seisab mäe peal ja vahib oma varbaid, Saatan lendab ringiratast, kuuehõlmad tuules plaksumas, ja Maria pisaraist kasvavad naerid. Ja armastus, see vilets kerjus, kondab üha ringi, sest keegi pole talle oma viimast särki selga andnud. Peenra otsas seob Surm rediseid kimpu. Kui nad enam ei tuksu, kui nad peo peal kokku tõmbuvad nagu koolnu silmnägu, on sügis käes. Tähed värisevad, tumenevad ja kustuvad, Jumal on meist väsinud. Jumalal on säärased kõrvad, et nende taga ei seisa sulepea ega sigaret, meie oleme ta pöidlajäljed kosmoses. Kui ta meist ära väsib, siis vajub ta läbi heki. Mõni teine jääks sinna kõrvupidi kinni.

• Sirkka Turkka, "*Küllap pidi Jumal...", tlk Ly Seppel, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 180-181

Ennemuiste elas mees, kes armastas oma naist nii väga,
et tal millekski muuks enam jõudu ei jätkunud.
Kingad olid tal igalt poolt irvakil,
jope õhukeseks kulunud nagu ämblikuvõrk
ja särginööbid lendasid vastu taevast
ainuüksi ta armastava südame löökidest.
Naise meel muutus mõruks, kui viletsus valusasti salvas,
kui vaesus vahtis sisse uksest ja aknast, miski ei laabunud,
mees aga muudkui armastas.

• Sirkka Turkka, "*Ennemuiste elas mees, kes armastas oma naist nii väga...", tlk Ly Seppel, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 186

Muusika on väsitav vaatemäng ja
         pillimeeski ei paku mulle huvi,
olgu tal jalas kui tahes kulunud kotad
või püksiperses kui tahes uhke auk,
olgu ta või taevariigist tagasitõmmatud Chaplin ise.
Ei morjenda mind lauljagi, kes õõtsub nagu heinakott
hobuse seljas enam-vähem pilliloo taktis
või nagu külmavõetud kartulivars.

• Sirkka Turkka, "*Muusika on väsitav vaatemäng ja...", tlk Ly Seppel, rmt: "Kümme nüüdissoome luuletajat", 1991, lk 187