Põder

Põder (Alces alces) on hirvlaste sugukonda põdra perekonda kuuluv imetaja, suurim maismaaimetaja Euroopas. 2025. aastal on põder Eestis aasta loom.

George Stubbs, "Põder" (1770)

Carl Bøgh, "Põdrad sügiseses Rootsi maastikus" (1882)

Louis Moe, "Ürgaeg" (1892)

Julian Fałat, "Põder" (1899)

Henryk Weyssenhoff, "Põder soos" (1903)

Carl Brandt (1871-1930), "Talvemaastik kahe põdraga õhtuvalguses", s.d.

Bruno Liljefors, "Põdrad talvemaastikus" (1922)

Proosa

• Samal ajal keegi võõras noormees tuli rattal kihutades mööda põlluteed väljaotsa poole ja, silmanud Indreku, kargas rattalt maha ja küsis, kustpoolt Indrek tulnud ja kas ta ehk karjakelli pole kuulnud. Nõnda sobis nende vahel jutt ja Indrek küsis, kas siin mail veel põtru leidub või mitte.

"Pole sellist kaupa enam," rääkis noormees uhkustavalt. "Kes siia tuleb, see sureb. Nüüd on igal mehel oma vintraud ja selle otsa eest ei pääse ükski põder. Ja kuigi meie ise hoiaks, salad teevad nad ikkagi sirgeks. Parem siis juba ise ja kas või salaja."

"Nii," lausus Indrek.

"See on kultuur," rääkis noormees iseteadlikult. "Sestsaadik, kui oleme iseseisvad, kasvab kultuur kiiresti, lehtki ütleb seda."

"Jah, kiiremini kui metsloomad jõuavad sigida," rääkis Indrek.

"Aga muidugi, loom inimese tarkuse vastu ei saa," oli noormees nõus, jättis head õhtut, istus ratta selga ja kihutas minema, et kuulata, kas kuskilt ei kosta karjakellad.

"Kultuur, kultuur," kordas Indrek ja tüüris jällegi jõe poole, et jõuda sillale. "Okastraat ja vintraud," lausus ta natukese aja pärast.

• A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" V, 2. peatükk

• Tõnu tundis metsaelu ja -elajaid. Tema oli ristinud põdra metsa isandaks, mitte pätsu. Kui keegi vaidlema hakkas, jutustas loo:

"Kevadisel ajal paari aasta eest läksin tohikuid otsima. Tulin välja Käonurmele — see on paarisaja sammu laiune ja pikkune lage koht — paks hein, oja jookseb servast läbi. Vaatan — põdrapull seisab teisel pool lagedat — vägev loom oli. Vahtisin teda. Tema seisis ja vaatas ka, pea uhkelt püsti. Siis äkki ilmus lagedale, sülda kümme põdrast eemal, vana päts ise. Tuli rahulikult tatsudes. Tuul oli vist tagant, muidu oleks ta põdra lõhna tundnud. Märkas äkki pulli, nõksatas, ja ajas end tagakäppadele, et paremini näha. Niimoodi ta teeb. Seisid ja vahtisid teineteisele silma. Põder ei liigutanud kõrvagi. Mina mõtlesin, et ei tea, mis nüüd saab. Kas päts kargab pullile kallale? Kahju ilusast loomast! Aga lagedat oli põdra taga veel. Peab tihe mets olema, et ott põdra kätte saab. Siis põder lasi järsult pea alla ja sirutas sarved pätsu poole, nagu tahaks kallale minna. Üks silmapilk — siis lasi karu enda neljakäpuli, keeras ringi ja kadus. Põder seisis veel, pööras aeglaselt ja läks oma teed. Sellest peale ma pean põtra metsa isandaks."

• Arvo Mägi, "Katk ja koolera", Ilmamaa, 2003, lk 15-16

• [S]arvi on arvatud põdrapullil ära langevat enne jõulu või jõulupühade ja kolmekuningapäeva vahel.
  • Mall Hiiemäe, "Pühad ja argised ajad rahvakalendris", 2010, lk 41

"Kalevipoeg"

Pojad läksid põllu peale,
Läksid laanest lagedale;
Seal tuli vasta sarviline,
Vana põder vennikene.
Koerad põdra kiskumaie,
Sarvilista surmamaie;
Kiskus Irmi, katkes Armi,
Murdis maha Mustukene;
Koerad said põdra kättele.
Noorem venda, poisikene,
Viskas põdra üle piha
Karu kõrva rippumaie;
Tahtis kanda koduje,
Liha söögiks, nahka katteks.

• Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", III laul

Luule

Mets härmatises surnuvaik,
koit idas veripunane,
Lehk põhjast — tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.

• Juhan Liiv, "Külm"

Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.

• Heiti Talvik, "Rabas" 3 kogust "Palavik" (1934)

IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.
...
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
...
XV
Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.
...
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

• Alide Dahlberg, "Mutionu pühadepidu", Päiksetar 1/1936, lk 8-9

Järv ega vastu ma sulle küll saa
kuid minu elu on sinus kui saar
saar mille sarapuis ragistab põder
kodudest põgenev kodutust põdev
kaldale pääseb kõrkjaisse sumab
suurmaa ning silmapiir silmades kumab
säälgi on sama säälgi on eha
vesi aga lohutab lõhutud keha
leevendab higise rinna ja lõua
käib üle jõu enam üle ei jõua
sarvist siis haarabki vesi ja uppudes
silmad veel ekslevad kollastes kuppudes

• Paul-Eerik Rummo, "Ega vastu küll saa" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 187