Anders Andersen-Lundby, "Sulailm pöögimetsas" (1881)
Aleksei Savrassov, "Sula" (1880ndad)
Richard Bergholtz (1865-1920), "Sulailm Gatšinas", s.d.
Gustav Wentzel, "Sula" (1894)
Carl Dørnberger, "Sulav lumi" (1906)

Proosa

muuda
  • On igasuguseid riukaid, kuidas ilmast kavalam olla ja teda mõjutada. Niipea kui ma näiteks otsustan selga ajada oma kõige soojemad riided, läheb tingimata sulale. Ilm läheb ka siis pehmeks, kui mitu sõpra räägivad kokku, et sõidavad mägedesse suusatama. Ja siis, kui keegi kirjutab ajalehele artikli, kus ta kirjeldab pakase võimutsemist, tervislikku õhetust nägudel, uisutajate ringlemist liuväljal ja muid sellesarnaseid nähtusi, läheb ilm pehmeks just sel silmapilgul, kui seda artiklit trükikojas laotakse. Sel ajal, kui inimesed loevad, udutab väljas sadada ning kraadiklaas näitab kaheksa pügalat üle nulli; ja lugeja räägib muide, et ajalehed aina luiskavad ja ajavad udu, oh neid ja nende ajalehti küll! Seevastu vandumine, ahastamine, needmine, sajatamine, "prrr"-puristamine ja muu maagiline tegevus ilma ei mõjuta.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta", tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu nr 40/41 1964, lk 13-14, peatükk "Aedniku jaanuar"


  • Niipea, kui ta oli Lucy tuppa astunud, lõi talle vastu vastik lehk - perekond, kelle kelder asus Lucy toa all, olid taimetoitlased, ja iga kord, kui oli sulailm, muutus õhk siin üleval lausa läpatavaks. Vaene Lucy ei saanud ju üldse oma tuppa puhast õhku - eriline külm ja umbne õhk tungis sisse piimapoest, ja toiduaurud täitsid korteri, kui perenaine oma mitmesuguseid delikatesse valmistas - suurt ei aidanud ka see, kui Lucy oma hoovipoolse akna lahti tegi.
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 144

Draama

muuda
  • ...oleks siis vastutuul — ei, kord sahmab siit, kord sealt, kord vastu üht põske, kord teise hõlma alt sisse [---] Hundid haistavad sind, sina, näljane, haistad sula, haistad sula läbi selle silmitu saagerdamise. Hundid ajavad sinu jälgi, sina ajad lootuse jälgi...

Luule

muuda

Veeris aegada vähene,
pöetud paistis, laigud tõusid,
hanged suuredki sulasid;
ei sula südanda külma
sumedassa vennassauna.


Üks märtsihommik udune,
soos puude all hämarus.
Ja pooles ringis kaugele
käib metsa palistus.·

Ja väli kaetud lumega,
teed sulad, poriga.
Nii kaugele kui näed sa -
mets udu, sulaga.

  • Juhan Liiv, "Üks märtsihommik udune" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 77


Äkki ilm läks sulale,
tuisk lõi valgeks linna.
Võtsin uued kindad käest:
milleks, milleks minna?

Heitsin nurka kübara,
mantli tuvihalli,
mähkisin end üleni
punasesse salli.

Vanasõnad

muuda
  • Küünlapäeva sula ja maretapäeva põud on nälja ema.
  • Küünlakuuse sula vastab vastlakuu ära.