Eino Leino

Eino Leino (sünninimega Armas Einar Leopold Lönnbohm; 6. juuli 1878 Paltamo vald – 10. jaanuar 1926 Tuusula vald) oli soome kirjanik, tõlkija, ajakirjanik ja kriitik.

Eino Leino, 1912

ProosaRedigeeri

  • See rahvas ei seedi midagi ega kedagi enesest suuremat. See rahvas on andekas oma vihas ja mitte armastuses, sest see ei või armastada muid peale enese ja omasuguste.
  • Kui mulle viimsel hetkel öeldaks, et siin maatükil elab rahvas, kes ei ole vennatapja ega pea salaviha, olles naabrile kade, võin siis ehk minagi parema põhjusega silmad kinni vajutada, sest siis mina tean, et Soome rahvas on surnud.
    • Raamatu "Vapauden kirja" eessõnas, 1918

LuuleRedigeeri

  • Näe, tuisus kui ühte hoiavad kaks,
on teekondki muutunud kergemaks.
  • "Naeratav Apollo" ("Hymyilevä Apollo"), viimane osa kolmeosalisest poeemist "Hümn", mis ilmus 1898. aastal kogumikus "Sada ja üks laulu" ("Sata ja yksi laulua").


Olgu valida muil voli,
mul ei olnud iialgi,
kas ma alt või ülalt tulin,
ennast ainult teostasin.
Mida pidin, tegin seda,
mis ei võinud, ma ei teind;
hämarale kiskus õdag,
lõpuks langes vaikne tund.

  • Gustav Suitsu proosatõlke põhjal[1]

"Ylermi"Redigeeri

Tõlkinud August Annist.

Ylermi, ülbe'e isanda,
täkul templisse kihutas,
lausus löövi võlvi alta:
"Siin on meesi seesugune,
kahetse ei tehtud tööda,
taevast taga ei igatse!"
...
Paasi seinasta pajati,
sai sõnad kivine Kristus:
"Pea sa põrmus põlviteled,
kui on koolnud kaasa kallis."
...
Ylermi, ülbe'e isanda,
tundis põrmanda pudevat,
nägi leegi lõõtsatavat,
vedasi verise mõõga,
paiskas kindasa kivije,
ühes käega otsast löödu,
sadadeski veel sajatas:
"Enne see kirik pudeneb,
kui kukub kivista kinnas!
Enne müürid murdunevad,
kui sõrm seinasta mureneb.

Enne veel tulgu teine aega,
aega teine ja tugevam,
mis ei koolule kummarda,
rooma ei Manale minnes!"
Kannusti hobusta,
leegid lõid üle kuldase kübara...
Veelgi on kivissa kinnas.


"Oderma ja Kaderma"Redigeeri

Tõlkinud Villem Ridala.

Oli korra mees Oderma,
Odermal veli Kaderma,
kummallagi naine noori.

Sõitsid hommiku hämussa
läbi laane varjulise;
laulis puus pahukse lindu:
...Õuduja on mees Oderma,
kaunike on mees Kaderma,
hää on süüa Hiie linnul
venna maksada verista."
Vandusi veli vanembi:
"Mida laulad Hiie lind!"
...
Valgusid eralle vennad,
kuulis kaunike Kaderma
suhisevat sulgunoole.
"Miksi sa lased minuda?"
Sõnus õuduja Oderma:
"Olen liugatand pahasti."
Veeris aegada vähene,
pöetud paistis, laigud tõusid,
hanged suuredki sulasid;
ei sula südanda külma
sumedassa vennassauna.
...
Kuulis kapsavada kabja,
nuuksahti pahasti noorik:
"Oi, Kaderma, kaunikene!
Veli välkudes tulekse,
noolkoda vihane vöölla."

Lausus kaunike Kaderma:
"Täiab tulla meie surma."

Vene langes vee varaje,
saivad sõrmed sõudemiksi,
sattus õuduja Oderma
rannalle sõmeraselle;
noole vinguja läheti
järgeje mehe ujuma,
läbi venna õlgaluie,
läbi naisegi nisista,
hüüdis veela, huilahuti:
"Mis on verda veljessani,
painu paadena üsereje,
mis on noorta naisessani,
tõuse tiibana kajaka,
et ei teine teist nad tabaje
ega süülista süleda,
ega siina, ei ka säälla,
ega maassa, maa seessa -
ega Looja taevaassa!"


Tema kohtaRedigeeri

  • Pentti ei olnud vabatahtlik boheemlane nagu ka ilmselt mitte Leino. Boheemlase saatus on ränk ja sünge, äärmiselt alandav ja üksildane. Pentti lihtsalt ei suutnud teistmoodi elada, tal puudusid need sotsiaalsed ja praktilised oskused, mis teistele inimestele on enesestmõistetavad. Kui teda oleks tagant sundinud vaid nartsissistlik vajadus esil olla ja tähelepanu äratada, leidnuks ta selle rahuldamiseks kindlasti palju kergemaid võimalusi kui iseenese surnuksjoomine. (lk 109)

Aino SuitsRedigeeri

Tsitaadid väljaandest: Aino Suits. "Päevaraamat 1901-1964". Tõlkinud Piret Saluri, teksti ette valmistanud ja vahetekstid kirjutanud Rutt Hinrikus; kommenteerinud Rutt Hinrikus, Sirje Olesk ja Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2014.

  • Nüüd ma tean: "Olen leidnud selles inimeses oma hinge." Seepärast ei ole tavalist armukadedust, omamise vajadust, seepärast on tunne, igatahes esialgu, seepärast on tema võit minu võit, tema pääsmine minu pääsmine. Olen juba tema raamatute järgi teadnud, et meis on midagi ühist. Ühtekuuluvus Eino Leinoga on alati olemas olnud. Isegi Gustav ütles Suurel Reedel: "Nüüd mõistan, et te olete kuidagi ääretult ühesugused." Voodis ütles ta äkitselt: "Juhtub, mis juhtuma peab, seda ei saa takistada." - Tema, kes ta ei ole iial enne olnud armukade! Olen kirjutanud, et rahuneda. Terve päeva olen olnud kui puuriloom.
Olen leidnud teises inimeses oma hinge. See mõte teeb mu peaaegu meeletuks. Ja nõnda olen igatsenud teda nagu mu oma hinge, kuhu kuulun. Ometi ei taha ma temalt midagi. Mõistan kogu elu kulgemise järgi, et nüüd on saatus minus täitunud. See on nagu sünd ja surm.
  • 11. aprillil 1921
  • Ta [Eino Leino] rääkis iseenese hävitamisest. Ütles, et ei jaksa inimkonda armastada. Kui kibestud inimeste suhtes, siis kibestud ka iseenese suhtes. "Kui ei armasta üht, siis ei suuda ka inimkonda armastada." - "Sõltub sinust." - Mina: "See reis - ja palju muud." Surusime teineteisel kätt. Läksime lahku. Jõudsin koju. Heitsin kohe pikali ja vaibusin mõtteisse. Laine kandis mind keelatud maadele. Ja tõelisuse tusk irvitas mulle näkku.
    • 20. aprillil 1921
  • Täna õhtul suudlesin üle tüki aja kaua Gustavi pilti ja olin talle tänulik selle eest, et mul ei tarvitse enam olla temasse nii valusalt armunud, et ta ei laasta enam mu veriseks muljutud südant, vaid et haavad meie vahel on juba kinni kasvanud. Eino Leino kraabib mind küüntega ja hiljem silitab käppadega, turris karvaga karumõmm. Täna õhtul tundsin esimest korda tema vastu viha. Kõige rohkem sellepärast, et tundsin nii selgelt, kuidas ta on pea segi ajanud lugematutel teistel naistel. Ma otsustasin vastu hakata. Tahan tappa oma armastuse tema vastu süstemaatiliselt ja arukalt - mitte metsikult ega vägivaldselt - see võiks ebaõnnestuda; mina tapan, nagu tapetakse haavapuud: kõik võsud ja kaugemad juured kistakse välja ja kuivatatakse ära ning alles lõpuks saetakse kogu ilu ise küttepuudeks. Ka mina teen nüüd nii.
    • 1. mail 1921
  • Ma ei ole iial elus nii õnnelik olnud. Nooruses olin ükskord õnnelik ühe kevadise öö ja veel varemalt kaks kevadpäeva. Kuid mõlemal korral oli mul tunne, et õnn tarvitas mu olemuse kallal vägivalda. - Nüüd nii ei ole. Mu saatus saab täitumuse. Ma kuulun selle inimesega ühte. Ma kirjutasin täna Gustavile, kirjutasin kirja algusesse; armas Gustav, ja see oli täiesti aus. Mu tunded tema vastu on siirad, aga ma olen teise oma. Mu tunded lapse vastu on siirad ja põhjatud. Ma armastan siiralt kogu maailma. Aga minu hing on Eino Leino käes.
    • 3. mail 1921
  • Ühel hommikul leidsin taas Eino Leino, luuletaja ja oma armsa isikliku sõbra, leidsin ja rõõmustasin nii, et pisarad voolasid rõõmu pärast, leidsin ta helkalaulude "Päikese hüvastijätust". Ta astus nagu ilmsi mu ette. Ta ütles mulle palju kordi: "Sina oled minu viimane armastus." Ja ka sõjakuristik oli minust äkitselt kadunud. Luule tuli mu juurde kui päästja ja armastaja. Teine maailm, teised inimliigid. Vabad mõtted ja tunded.
    • 17. aprillil 1947

KirjandusRedigeeri

  • Aino Suits, "Minu mälestuste Eino Leino. Kannatav inimene" (Tuntemani Eino Leino – kärsivä ihminen.) WSOY 1958


ViitedRedigeeri

  1. Eino Leino nekroloog, Postimees, 13. jaanuar 1926, lk 2
 
Vikipeedias leidub artikkel