Haab

lehtpuuliik papli perekonnast

Harilik haab ehk haab (Populus tremula) on pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv lehtpuuliik.

Haab noores lehes
Valmivad seemned
Haab sügisvärvides
Haapavesi maakonna vapp

RahvalaulRedigeeri

Velekene, noorekene!
Kui ma kud'u ärä koole,
Marjakene maale viijä,
Ärä sa minno rielä viigu,
Raputelgu ratte'illa!
Vii viielä sõrmela,
Kanna katela käelä.
/---/
Teku-u' sa mulle tina-risti,
Tina-risti tike risti.
Ragogu-u' mulle rauda-risti,
Rauda-risti rase risti.
Ärä sa teku kuuze-risti,
Kuuz' kuri kopitama.
Ärä teku pedäjä-risti,
Petäj kuri pehmähtämä.
Ärä teku haava-risti,
Haab hõlpsa hallitama.
Otsi risti uibo'one,
Kae risti kadajane.

  • "Kes sääl mäel hällu?" Rahvalaul, "Vana kannel", XII, nr 124

ProosaRedigeeri

  • Nagu tuttav, värisevad haava lehed alati. Seda nähtust seletatakse mitut viisi: Kolgatale mineku ajal sadanud kangesti vihma. Õnnistegija läinud haava alla vihmavarju, kuid ei haab annud. Sellepärast värisevad haava lehed alati.
Teisendi järele läinud Maarja Jeesusega läbi metsa. Kõik puud kummardanud neid, ainult haab mitte. Sellepärast määratud, et haab peab kõige vähemagi tuule käes värisema.
Teise legendi järele on Jeesuse rist haavast tehtud. Jeesuse surmahirmu mälestades värisevad haava lehed alati.


"Jah," vastas Villu. "Juba hakkavad punaseks minema."
"Kas seletate seda üksikut haaba, mis seisab üle järve meie vastas mändide vahel, natuke maad pahemal pool suurt kaske?" küsis perenaine.
"Nagu seletaks midagi," vastas Villu. "On midagi muud kui männid."
"Ta põleb kui küünal mändide vahel," ütles perenaine.
"Usun, et põleb, aga minul pole sellest siit maalt vähematki aimu," seletas Villu.
"Teate, miks ma sellest haavast rääkima hakkasin? Teie tahtsite ta ükskord maha võtta, temast vene vile teha. Aga mina olin vastu, ei lasknud. Sestsaadik mäletan seda haaba."


  • "Sookask tõmbub juba kollaseks," ütles Indrek sauna ees seistes, kuna isa istus paku otsas ja pusis pastla kallal.
"Juba hakkab värvi andma arukaselegi," rääkis isa. "Mõni haab seisab juba nagu tulle torgatud."


  • Eino Leino kraabib mind küüntega ja hiljem silitab käppadega, turris karvaga karumõmm. Täna õhtul tundsin esimest korda tema vastu viha. Kõige rohkem sellepärast, et tundsin nii selgelt, kuidas ta on pea segi ajanud lugematutel teistel naistel. Ma otsustasin vastu hakata. Tahan tappa oma armastuse tema vastu süstemaatiliselt ja arukalt - mitte metsikult ega vägivaldselt - see võiks ebaõnnestuda; mina tapan, nagu tapetakse haavapuud: kõik võsud ja kaugemad juured kistakse välja ja kuivatatakse ära ning alles lõpuks saetakse kogu ilu ise küttepuudeks. Ka mina teen nüüd nii.

LuuleRedigeeri

Ma kõnnin värisevate haabade all,
ma kõnnin ja mõtlen, vaikne ekstasist,
väsind lugemast kuulsaid unistusi.

Päikest kaugete metsapalangute vinasse vajuvat saagapunaselt
näen vaesete palavikuliste silmadega.
Järel puhangud vakatavast õhtu tuulest
haabade ladvus.
/---/
Hing apras kehas, puudutatud Tuulemaa kaugustest,
omataolisele olevusele end tahaks teatada.
Olge tervitatud, haavad, mu vennad, mu õed!

Ma kõnnin värisevate haabade all
tumm, tõsine, maapaolase sammudega.

Mind võtke oma värisemisesse, haavad!

  • Gustav Suits, "Värisevate haabade all", rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 149


Ma kõnnin varisevate haabade all kodu-eestlase raske sammuga. Ma kõnnin ja
mõtisklen vaiksena hirmust, et mis saab Eestist.

Üle niidetud luha hilised puhangud Eestimaalt aeg-ajalt haabade latvu veel libistavad.
Üle niidetud luha õhtu roidumuses palju prääksuvaid pingviine,

sekka mõni pasteldes ilves, kõigil viie tuhande krooni eest kuus mulgi kapsaid keres
peerlemas, – vastuvõtule lähevad rippuvate rahakottide keskel.


Haab lõdises kui hirmu tundes,
koer niutsus abipaluvalt.
Kuiv äike sähvis pilvepiiril
nii heledalt ja valusalt.

  • Helgi Muller, "Põuavälgud", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 15


need olid igivanad nüüd neid lihtsalt ei ole
majagi pole ja onu mujal vanemaks saab
see laps siin on mu tütar hobused seisavad ikka
pudeneb päev nendest üle nii nagu väriseb haab

  • Viiu Härm, "*hobusekoppel tolmuse kruusatee ääres...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 28

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel