Roiskumine

Proosa

• Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks faasi. Alguses on need ilmselgelt kohatud, heakorrale ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav identiteet: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - juustest või toidust või pakkepaberist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende kohalolek kahjustab selle pildi selgust, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk põrmustumise, lahustumise ja mädanemise protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide algupära kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps ohutu. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki prügimäele. Isegi maetud kuningate luud ei ärata erilist aukartust ja mõte, et õhk on paks ammukadunud rahvaste koolnute tolmust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole eristusi, seal pole roojasust. (lk 274-275)
• Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise. (lk 302)
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015