Ma tunnen, et inimene saab olla selles maailmas õnnelik. Ja ma tean, et see maailm on kujutluste ja nägemuste maailm. Kõike, mida ma maalin, näen ma selles maailmas, kuid mitte kõik ei näe samamoodi. Ihnuri silmis on gini palju ilusam kui päike ja rahast kulunud kotil on kaunim kuju kui marju täis viinapuuväädil. Puu, mis paneb ühe nutma rõõmupisaraid, on teiste silmis vaid roheline asi, mis seisab tee peal ees. Mõned näevad looduses üksnes naeruväärset ja vormitust ning nende järgi ma oma kunsti ei sea; mõned loodust peaaegu ei näegi. Kuid kujutlusvõimega inimese silmis on loodus puhas kujutlus. Nagu inimene on, nõnda ta näeb.
Riidepuul rippus üks rotikarvaline, vormitu ja õudne asi.
"Sinu reisukostüüm. Noor daam ilma reisukostüümita - see on prosta inimese tunnus."
Tahan olla prosta inimene!
"Proovi nüüd ometigi selga! Võib-olla on ta veidi avar, aga nii kallist riidest kleitkostüümi ei õmmelda noorele inimesele ometi iga aasta. Pärlhall, ingliskraega ־ alati moes!"
Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev 2021, lk 13