Röövik

Röövik on liblikaliste vastne.

Proosa

Öösel aga äratas mind kummaline hääl: midagi näriti, keegi matsutas valjult. Mul hakkas õudne, mis see võis olla? Süütasin küünla ja nägin, kuidas prao vahelt roomasid tuppa jälgid rasvased tõugud. Hüppasin voodist, avasin vaheukse — kõrvaltuba lausa kihas tõukudest. Nad närisid valjult mooruspuulehti ja tundsid end ilmselt mõnusasti, igatahes mõnusamalt kui mina. Külavanem oli siinne suurim siidiussikasvataja. Olin rõõmus, et ei tarvitsenud teist ööd selles ebameeldivas naabruses viibida.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 76

Tõugud teevad lehtedesse auke sellepärast, et nad on puude rongi piletikontrollid. (lk 24)
Liblikas viib oma tõugu reisima. (lk 45)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 1974/2

Topper oli kollektsionäär.

Ta kogus kõikvõimalikke asju ja igasugu pudipadi. Peaasjalikult kogus ta niisuguseid asju, mida sai taskus kanda ja oma headele sõpradele kinkida.

Talvel ta suurt midagi ei leidnud, aga suvi oli see-eest kollektsionäärile hea aeg.

Suvel leidis Topper linnupoegi ja õllekorgitõmbajaid ja ümmargusi valgeid kivikesi.

Ta leidis siniste tiibadega põrnikaid ja suuri pehmeid rohelisi röövikuid. Ja leidis kolme rattaga roostetanud lapsevankri.

Lapsevanker oli Topperile üks suve paremaid leide.

Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto", tlk Arvo Alas, 1982, lk 11

Pan oli keskmist või lühemat kasvu, kõhukesega, natuke isegi lihtsameelse näoga, kuhu ootamatult sugenes rõõmus kaval naeratus. Ta näis armastavat häid riideid ja erksaid värve nagu üks tubli isaslind kunagi: mäletan, kuidas tal oli seljas oranž mohäärist džemper, millega ta natuke meenutas ilusat päevakoera.
- Mihkel Muti kirjeldus Aleksander Kurtna kohta, "Esimest korda "Loomingusse"", Looming 1/2011

Kummaline küll, kuid meil võib olla tõendeid millegi niisuguse tõesuse kohta, mida me tegelikult ei mõista. Oletame, et inimene, kes pole tuttav putukate metamorfoosiga, lukustab steriilsesse seifi rööviku, ja mõni nädal hiljem avatakse seif uuesti ning sealt leitakse liblikas. Kui inimene teab, et seif on kogu aeg suletud olnud, siis on tal alust uskuda, et liblikas on või oli kunagi röövik, ilma et tal oleks ettekujutust, mis mõttes see võiks nii olla.
- Thomas Nagel, "Mis tunne on olla nahkhiir?", tlk Tiiu Hallap, Akadeemia 10/1996, lk 2104

Samal ajal kui Muhv ja Kingpool puude kummalise raagumise üle pead murdsid, kummardus Sammalhabe järve kaldast alla ja õngitses veest välja ühe murdunud puuoksa, mille tuul oli saarelt siia ajanud. Ning kui ta seda oksa lähemalt vaatas, langes ta näole murelik vari.

"Selge," ütles ta siis. "Puulehed... No muidugi!"

Ta vaikis murelikult ning Muhv ja Kingpool jäid huviga ootama, mis seletuse Sammalhabe asja kohta annab.

"Vaadake seda," ulatas Sammalhabe veest leitud oksa sõpradele näha. "See on röövikuid täis. Ja röövikud ongi saarel kogu lehestiku nahka pannud. Teist seletust ei ole. Looduse tasakaal on rikutud."

"Kuidas?" imestas Kingpool. "Missugune tasakaal?"

"Looduses on ju kõik omavahel seotud," rääkis Sammalhabe edasi. "Kassid asusid saarele, ja selle tagajärjel põgenesid linnud. Linnud põgenesid, ja selle tagajärjel võtsid puude otsas võimust röövikud, sest polnud enam linde, kes oleksid neid hävitanud. Linnas aga möllavad rotid, sest seal pole kasse, kes neid vaos hoiaksid."

Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984, lk 176

Luule

Ma tõrelesin kevadkannikest,
et miks ta, varas, oma lõhnamee
on näpanud mu sõbra hingusest;
ja tema pehme palge purpur - see
on veri minu armsa südamest!
Su kätt ma heitsin ette liiliale,
su juukseid majoraanis näha võis
ning ühes roosis punastas su pale,
su valget jumet näitas teise õis.
Ja kolmas, punavalkjas topelt-varas
sult lisaks oli võtnud hõngu ka.
kuid varguse eest nuhtlus tuli paras:
tõuk õitseajal surnuks järas ta.

William Shakespeare, 99. sonett. Tõlkinud Harald Rajamets, rmt: W. Shakespeare, "Sonetid", 1987, lk 108