Antanas Škėma

Antanas Škėma (29. november 1910 – 11. september 1961) oli leedu kirjanik, dramaturg, kirjanduskriitik, näitleja, lavastaja, modernist.

Trükitehnilistel põhjustel on eesti tõlkes esinenud nimekujusid Škema, Škéma ja isegi Škęma, kuid õige on täpiga ehk kitsas ee: Škėma.

"Valge palakas"

Antanas Škėma, "Valge palakas", tlk Mihkel Loodus, Loomingu Raamatukogu, nr 20–22, Tallinn: Perioodika, 1992

Elena nägi, kuidas bolševikud viisid 1941. aastal Vilniusest nunnasid ära. Neid veeti vana veoautologuga, tänav oli auklik, auto rappus ning püsti seisvad nunnad kukkusid alatasa, nad polnud sportlased. Veokasti nurkades seisid valvurid ja togisid püssipäradega neile otsa vajuvaid nunnasid, ühel lõid nad otsaesise lõhki, nunn ei pühkinud verd ära, võib-olla ei olnud tal taskurätikut. (lk 7–8)

Isal oli viiul käes. Ma ei märganudki, millal ta oli selle võtnud. Näis, nagu oleks see ise seinalt tema käte vahele hüpanud.

"Näiteks see pala kontserdist number kaks. Re-minoor. Kõige viimane moment. Mustlasvariatsioonid. Need on briljandid."

Ning isa hakkas neid briljante lennutama. Need, mis algul maha langesid, olid pisukesed, lihvima ta, ja nende nimi oli pizzicato. Isa pildus neid istudes. Hiljem tuli suuremate ja hiilgavate järg. Isa seisis juba, ning mulle näis, et ta pole end ise sirgu ajanud, vaid tooli vedrud on ta keset tuba paisanud. Briljandid lendlesid rohelises valguses, variatsioonid, variatsioonid, mina aga langetasin pea ja tõmbusin kössi, et briljantvariatsioonid mind ei vigastaks. Ent siiski põrkasid üksikud kivid oma teravate servadega vastu mu selgroogu, ma tundsin erutaval külma, minu isa oli pururikas, tal oli rohkem briljante kui Nepaali maharadžal. Ka tema hõljus nende seltsis rohelises toas. Ta nõtkutas ennast, ta oli meeletu.

Ma ei taibanud, miks on Wieniawskil sügavusest puudu. Mustlasvariatsioonid? Minu arust on mustlased sügav rahvas. Nad istuvad öösiti lõkke ääres või tantsivad, nad pistavad noa vaenlase ihhu ja varastavad osavasti võõraid hobuseid. Nad on julged, räpased, nende naised õõtsutavad puusi teistmoodi, ennustavad kaartidelt, neid tahaks emmata, nii et kaela riputatud metallehted kõliseksid. Praegu oli minu isa mustlane, roheline lamp oli lõke, ema mustlaskuninganna ja mina — —

Mustad juuksed, mustad juuksed. Punane vöö ja nõtke piht. Pilgud kohtuvad. sädemete tulevärk, Lermontovi Tamara on minu arust väga mustlaslik, kas Deemon võib tõesti endale punase vöö ümber panna, ta on must nagu hirm, mis ei lase öösel voodis magama jääda. Deemonile ei sobi tants, aga lõkke kõrval võib ta seista, kui Tamara ehted kõlisevad.

Isa lõpetas variatsioonid pika vaibuva noodiga. Võimalik, et isa oli väsinud. Nii tema ise kui ka tema viiul. Ma nägin selgesti mahakulunud lakki, sõrmede hõõrutud jälgi, viiul oli vana, see tuli ettevaatlikult seinale riputada, ning ka tool ei nihkunud ise lähemale, isa vajus sellele, tuba neelas kogu muusika vaimustuse. Emal oli taas õigus teeroosi keerdudele, minul oma kätele, isal oma mõtetele. Konservatoorium, ta polnud jõukas, tal õnnestus endale õpetajakutse välja võidelda, aga konservatoorium --- Wieniawski variatsioonid, kibrad viiulil, kibrad isa näol, kaks sõpra, kes rõõmukalt teineteise sülelusse tormavad, viiv hiljem aga lahku lähevad, kaks sõpra, kes püüavad mitte norutada. Roheline valgus äratab soovi olla tavatu, kuid selline olek kestab vaid kümmekond minutit, seejärel jääb üksnes hubane väikekodanlik lamp ja õpetaja pikk õhtu. Vihikud, vead, ülesanded, jaamast A jaamani B on nii- ja niimitu kilomeetrit, mitu kilomeetrit on jaamani C? Kui kauget on jaam C, kus seisab uhke konservatoorium, millel on marmorsambad? (lk 20–21)

Minu isa tõusis järsku püsti ja astus kiirel sammul laialitõmbuva rahvahulga vahelt läbi. Vastu tema selga paiskusid marulised hurraahüüded, lapsed pildusid mütse õhku, trompetid panid jaama puhvetis õlleklaasid värisema, pilved veeresid. Minu isa kõndis nagu Ikaros, kes kohe-kohe taevasse tõuseb ja läbi veerevate pilvekerade Žiežmariai poole lendab. Sel ajal ma uskusin isa lennuvõimesse, ma poleks põrmugi imestanud, kui ta oleks tõepoolest õhku tõusnud, oma pikkade jalgadega peaaegu puudutades jaamahoone punastest tellistest korstnaid. (lk 23)

Siis veel need trigonomeetrilisi mõistatusi lahendades äranäritud küüned. Ja see neetud vitamiinipuuduse vistrik laubal; tüdrukud naeravad selle üle gümnaasiumi pidudel ega tule tantsima. Ja see nooruslik surmaiha — ehkki elu pole veel proovitudki. (lk 27)

Mind on järsku vallanud sügav rahu. Ma mõistan kõrbet. Liiv, eraku jõhvrüü, kuivanud kahisevad lehed, luitunud telk, oo mõtiskleja, sa võidad kord Jumala armu, Püha Vaim tiirutab linnuna sinu pea ümber ja geomeetrilised valguskiired tungivad sinu südamesse. Ekstaas. Ei ole mõistust, ei ole teadvust, ei ole kreeka ideesid, ei ole idamaist faatumit. Gnostiline Demiurg on uppi löödud — värisev paharet, kohkunud ja kössis. Püha Vaim, seletamatu tarkus on Sinu geomeetrilistes valguskiirtes, need on kuplites joonlauaga tõmmatud. Up ja down, up ja down. Kivi veeretamine rahustab. Mulle meeldib mõttetus. Inimesed sisenevad, inimesed väljuvad. Kas mulle on antud mõista kõiksuse kodarate pöörlemist?

Ma olen üksilduse neofüüt ja Kristuse epigoon. Mul on meeles Sinu väljasirutatud käed ja Laatsaruse imestunud nägu. Ma näen karvu Sinu jalgadel, neid suudleb Magdaleena. Ja ma näen Sinu pingul lihaseid, tajun Sinu ägedat viha, pühakoja trepilt lendavad kaubitsejad ja kaubad. Ma mõistan Sinu alateadlikku intuitsiooni. Sa räägid tähendamissõnade varal. Sa tead, et on vaja otsida. Kolgata teel olid Sinu saatjaiks kepihoobid, veri, mõnitajad, läbipistetud külg, pimeduse tulek. Kas Sinu Isa meenutas Sind? Suured Tähed — need on jäänud, Sinu Nimi kirjutatakse Suurte Tähtedega. (lk 34)

Väikelinn. Hallikas järv nõos. Kuivendatavad sood, kus ikka veel kõndisid toonekured, karjusid kiivitajad ja kust mõnikord kostis uppunute hingede ägamist. Vana, kitsas, libe kõnnitee. Oma abituses haledad maskid. Vabatahtlike pritsimeeste puhkpilliorkester, mis mängis tangot "Panter" leinamarsi tempos. Notari veranda. Semafor. Luuletus poodutest ja esimene armastus — minu noorus. (lk 42)

Lift tõuseb, lift vajub. Kõik ei ole mälus säilinud. Osaline amneesia on jäänud. Mitmehäälsed rahvalaulud ja ööbik asuvad kusagil alateadvuse sopis. Kevadine lumi on sulanud. Auraval mullal pole enam jälgi. Kuid on tärganud iha tuua kõik tagasi, tuua tagasi niiske hõngus, akaatsiad, ööbik, iidsed märgid. Ma olen otsekui teadusemees, kellel on valemid kaotsi läinud. Populaarseid brošüüre ma aga kirjutada ei taha. Mul tuleb alustada otsast peale. Pean ootama talve omaenda teadvuses, lund.

Ma tahan, et naaseks too õhtu Ülem-Panemunės, verandal. Mulle on tarvis geomeetrilisi mõnusid. Müstikat. Kohut. (lk 65)

Meie maja asus väikelinna servas. Samas lähedal elas oma elu soo. Mättad ja kõverad kased; kuused silmapiiril; kiivitajate hale kisa; udu, mida ei suutnud hajutada ka südasuvine päike. Udu lösutas laugaste kohal ning konnad, kiivitajad, rohi paistsid otsekui saja-aastastest peeglitest. Ja kui neist soosilmadest oleks ilmunud Tuhkatriinu, poleks selles midagi imelikku olnud, Tuhkatriinu — suitsust läbiimbunud kaltsudes, korv käes, jalas punased kotad, mis soomudaga koos, pilk otsimas kuningapoega. (lk 68)