Otto Wilhelm Masing

Otto Wilhelm Masing (8. november 1763 Lohusuu – 15. märts (3. märts vkj) 1832 Äksi) oli eesti pastor ja keelemees, õ-tähe tooja eesti kirjakeelde.

Otto Wilhelm Masing.

Luule

Vändra metsas Pärnumaal
lasti vana karu maha;
pojad jäivad emast maha,
võeti, viidi turule,
Pärnu linna kaubale.
...
Ametid kõik kätte antud,
rõngad ninasõõrme pantud,
läksid peremehega
mööda maad siis tantsima;
ja et mõistsid tantsu lüüa,
oli peremehel süüa,
kes, kui rängast’ võttis viina,
vaestel’ liiast’ tegi piina.
...
„Kuhu pääsed, vennikene,
nina väga hellakene!
Rõngas sõõrmist läbi lä’eb,
kus ta seisab, las ta jääb!“ —

„Ei ma seda mitte taha,
sõõrmed mina kisun maha:
kodumaile tahan jõuda,
oma suguvõsa nõuda.
Mul ju küll mu hädast häbi,
sõõrmed nüüd ma kisun läbi:
kodu lähen tantsima
ja oma kunsti näitama.
Seal mull’ kõik mu vastu tõtvad,
kõik mind lahkest’ vastu võtvad:
tädid, onud, lelled, tutvad,
need kõik minu vastu rutvad.“
...
Teised karud olid nõudnud
teada, kes see koju jõudnud;
ja kui kuulsid, see on päts,
mõmises kõik Vändra mets:
„Päts, kes võõral maal on käinud,
imet kuulnud, imet näinud,
Kuramaal ja Poolas olnud —
päts on jälle koju tulnud.“
Mõmisesid emased:
„Võib sest saada peiukest,
kel jumal andnud tütrekest.
Ei ta ole asjata
täna tulnud passita.
Miks ta muidu oleks tulnud,
kui ta seda poleks tundnud,
et siin meie metsanukas
karu tütred pole hukas?“
...
Juhtusid siis pidud seal
vanal otil, mustal karul,
oli siis ka pätski seal
teiste karudega varul;
rääkis, mis ta ilmas näinud,
mitmed maad ta läbi käinud;
kuida Pohla karusugu,
kellest väga peetaks’ lugu,
tark ja veider tantsimas,
vedupulka vedamas,
kukerpalli, ratast löömas,
kükiteles pohle söömas.
...
Päts siis tõusis tantsima
ja tantsilugu joruma.
Püstijalgel keha käänas,
liikmeid imelikult väänas;
käppe välja sirutas,
laiali neid laotas;
pani kord neid rinde peale,
kõrd neid seadis puusa peale.
Hüüdsid kõik, kes olid seal:
„Vaata imet ilma peal!“ —

Päts, kui lõppes tantsimast,
kummardas neid pohla viisi;
soovis head ööd kõigile
ja ruttas kodu rahule.
Kõik, kes õigla’mad seal olid,
ütlid: „Päts on kallis mees!
Ei ta taha kiidelda,
ei rumalamaid põlata.“
Aga olid teised seal,
kes vana viisi armastasid,
targaks ennast arvasid
ja targemaid ka vihkasid:
need siis pahandasid meelt,
pruukisid ka oma keelt;
tegid hirmus suure kära,
läksid murdsid pätsi ära.

∗
Seda igal ajal nähtud,
et sel ikka vaeva tehtud,
kes kui targem tõega
rahvast püüdnud valgusta’.

• Otto Wilhelm Masing, "Päts", Marahwa Näddala-Leht 1821, nr. 3, lk. 22–24; nr. 4, lk. 25–27; "Sõnarine I", 1989

Tema kohta

• Eestis ilmus juba XVII sajandist peale anonüümseid ja XVIII sajandi lõpust alates autori initsiaalidega vaimulikke raamatuid. Esimesi täielikke pseudonüüme hakati kasutama alles XIX saj. algupoolel. Varaseim eesti autor, kes trükis täielikku varjunime kasutas, oli V. Alttoa tõlgenduse kohaselt Otto Wilhelm Masing: Paadi Hinno. (lk 149-150)
  • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156

Ja uuris hoolsalt rahva keelt see mees
- ta selles nägi rahva hinge peeglit
ja talle näis, et keeles endas sees
on selle seadused, kõik keelereeglid.
/---/
On sõna "töö", kuid on ka sõna "rõõm",
on sõna "sööt", kuid on ka sõna "põllud",
"öö" kõrval "päevatõus" ja "lõuna lõõm"
ja "õhtu", "lõõriv lõo" ja "õitsvad hõllud".

Ta sosistas: õnn, tõde, õigus, õhk...
Jah, rahva suus on nendel teine kaja...
Kas erinev on hääletoon või rõhk?
Ja kõiki neid on inimesel vaja...

Mees istus toas, pea raskeid mõtteid täis,
kui pärleid vaagis kummalisi sõnu...
Pilk langes õue, nurmel kündja käis -
võib-olla Mats, võib-olla ka et Tõnu.

Mees pasteldes, kes väljas põldu kündis,
uut vagu alustas ja hõikas: "Nõõ!"...
Mees kambris haaras sulepea ja sündis
uus pookstav tema käe all - sündis "õ".

• August Sang, "Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe" kogus "Sada laulu" (1965), lk 128-129

• Aga näe, siis saadab Issand meeteori Kaiavere laande, ja vana Masing hoiab selle tükkisid pihus! Aga Jäsche, mu kallis, ja Cara mia ja Adlerberg ja kõik - kas te arvate, et see lihtne oli neid tükkisid kätte saada? Oi, ma mäletan väga hästi rajuilma, mis jo ka meilt siit Äksist neljanda juuni pärastlõunal üle käis. Cara mia, sina mäletad jo ka: tuul pani nõnda äkitselt puhuma, et piigad said oma pleekkangad jõe äärest pajuvõsast alles siis kätte, kui need vihmast juba lirtsusid! Ja sina, Hollmann, mäletad muidugi: sul viis esimene raksakas poole lambalauda katust minema. Nojaa, selle taevakivi langemise mürinat ei olnud Äksi küll kuulda, aga mina ajasin jo tunaeile seal Kaiaveres kõik talud ja saunad üksipulgi läbi ja käisin põldudel inimestega rääkimas. Nii et nüüd tean ma täpipealt, kuidas kõik sündis. Jaa: alles nüüd! Jäsche, ütle, kas see pole häbiasi, mis? Meeteor langeb neljandal juunil, aga alles üheksandal septembril saan mina sellest kõigi üksikasjadeni teada! Ja kui ma sellest nüüd Ökonoomiasotsieteedile ei kirjutaks, ei teaks kaugemal mitte keegi hing sellest aimugi. Ja see teadasaamatus ei segaks meie õnnistatud Liivimaal mitte kui kellegi und! Keegi ei köhiks selle peale! Jäsche! Aga teil on seal Tartus mitu persetäit professoreid koos! Struve ja Parrot, kenad mehed, ehitavad kahekesi tähetorni - kümme aastat - otsekui Paabeli torni, ütlen ma! Ja siis tahetakse teile see kuulus Fraunhoferi toru osta, nagu kuulda on. Aga ütle, vana sõber, mis tulu sellest kõigest tulla võib, kui teie academicus'ed seda küll uurivad, mis viie miljoni versta taga on, aga selle vastu teps huvi ei tunne, mis neile viiekümne versta taga oleks võinud vastu kiiru sadada. (lk 33-34)

Kas siis selle maa keel
Laulu tules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku endale otsida?!

Miks ei või?! Muidugi võib! Koguni peab! Aga mõõdutunnet ei ole sinul tõesti teps. Mina uurin seda keelt kolmkümmend aastat! Mina kirjutan selles keeles nelikümmend aastat! Kaks korda nõnda kaua, kui sina ülepea oled hinganud. Ma olen selles keeles tuhandeid poognaid kirjutanud, tuhandeid poognaid! - kas sa tead, mis see tähendab? - ja jälle ära visanud, sest need olid paljad harjutustööd! Ja nüüd tuled sina (ja sina tead, missugune vahekord minu ja selle keele vahel valitseb). nüüd tuled sina, täpiline rätik kaelas ja kakskümmend aastat ja kakskümmend laulu hinge taga, ja hakkad minu ees seda keelt maa pealt taevasse paigale seadma...

• Jaan Kross, "Taevakivi", 1975, lk 176-177