Metslased
Proosa
muuda- Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss!
- Ja tulevadki aina lähemale ja lähemale... Unes ilmuv tiiger või hai meres või rott keldris on selle kõrval tühiasi...
- Tuhanded huuled avanevad ja sosisklevad: hu-huu... Keeled sirutuvad nõeltena suust välja. Üks tüdruk turtsatas äkki, teine purskas kõvasti naerma, kolmas tagus endale kätega vastu põlvi, ja juba kihistasid ja itsitasid kõik kooris... Sädistasid nagu hakikari puude otsas. Ja mina seisin naervate tüdrukute keskel nagu märter tuleriidal.
- Nad tõmbasid ringi koomale. Veelgi enam koomale... Kui satud metslaste kätte vangi, teevad nad täpselt samuti: enne vangi vardasse ajamist antakse ta naiste kätte piinata... Issand, kui õudne see oli! Ehk hakkavad nad mind käest kätte pilduma? Või vaevama kõditamisega, nagu pidavat tegema näkineiud? Igaüks omaette pole ju midagi, aga kui neid on tuhandeid – tuhanded näljased hiired olevat piiskop Huttoni kinni pistnud!
- Saša Tšornõi, "Kõige hirmsam", tlk Aivar Kull, ERR, 25.12.2021 (esmatrükk: Põhjanael 12/1993)