Õmbleja

Proosa

[Aramis:] "See on üks väike pesuõmbleja, keda ma armastan. Palusin talt mõned read mälestuseks."

"Dont fötku," hüüdis šveitslane, "gui ta olema zama zuur daam kui zee gäegiri, ziis teie olema õnne zees, zeldsimees."

Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 456

Niisiis, rätsepat majja ei toodud. Aitas õmblejast. Selle olemasolu üksi täitis kogu saali. Viimase anastasid järgmised seigad ning tõigad. Masina vurin, selgapassimised, nendega kaasuvad nõupidamised, siit juurelaskmised ning sealt sissevõtmised; siis uued passimised, hädaldamised ikkagi tekkinud teisiti väljakukkumiste pärast. Vaidluse korral õmblejaga kutsuti vaatama-hindama kõik maja naisinimesed, siit tulenesid lahkarvamused, järelekiidud, ka imestlushüüded ning pettumusväljendused. Leidis aset isegi mõni närvide kaotus ja uksepaugatamine. Ühesõnaga: rida vaate- ning kuuldemänge sooritati ses saalis ära.

Seejuures oli ometigi aeg ise naiste vastu armuline: mood oli püsiv, üks teguviis käibis aastaid, kui mitte kümneid. Ei olnud karta moest maha saamist. Küsimusse tulid ainult pisiasjad, manuskid, litrid, krookpaelad ja mõne salajase puusapadjakese või muu diskreetse järeleaitaja juurepanek või ärajätt. Tualeti hinnatavus saavutati peamiselt kanga peenuse, villasuse, siidsuse ning värviga.

Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 50-51