Häärber

mõisa peahoone

Härrastemaja ehk häärber oli mõisa peahoone, kus elas mõisniku perekond. Samas võib häärberiks nimetada ka lihtsalt suurt ja uhket eluhoonet.

Laupa mõisa häärber

ProosaRedigeeri

  • Kust Emma raha pärineb, raamatust ei selgu, kuid on selge, et see on "vana raha", sest Woodhouse'id on iidse maaomanike suguvõsa noorem haruliin ja nad on elanud samas kohas juba mitu põlve. Neil on kena moodne häärber nimega Hartfield ja väike maavaldus selle ümber. Emma maailmas on see tähtis. Suurmaaomanikest aadelkond ja väikemaaomanikest mõisnikkond (kuhu kuuluvad ka Woodhouse'id) põlastas vulgaarset "uut raha", mille tõusev keskklass oli kokku ajanud tööstuses ja ülemerekaubanduses. Mõnevõrra vastuvõetavam oli teha raha panganduses ja advokatuuris, kus härrasmehed ei pidanud ise "käsi määrima". (lk 533)
  • Highburyt on kirjeldatud kui küla, mis on eesti lugejale mõnevõrra eksitav. Kui meil moodustavad küla hajali asuvad talud ja nende ümber olevad põllud, siis inglise küla on pigem nagu alevik, mille südameks on peatänav töökodade ja äridega ja mille laiemasse orbiiti kuuluvad ümbritsevad maavaldused oma häärberitega. See omavahel läviv naabruskond moodustab kohaliku seltskonna, mille sees toimib peen varanduslik gradatsioon. See on ka tänapäeval nii, sest rikkamad inimesed pagevad esimesel võimalusel Londoni müra ja saaste eest linna ümbritsevatesse küladesse ja väikelinnadesse, jättes linnasüdame vaesemale rahvale. Looduslähedane elegantne külaelu on ideaal, mille poole püüelda ja siin pole Austeni romaanid kaotanud kübetki päevakajalisust. (lk 534)
  • Oma sissetulekut pidi maaomanik kasutama mitte ainult enda, vaid ka ühiskonna hüvanguks. Kaheksateistkümnes sajand oli suur parendamise (ingl. k. improvement) ajastu. Ettevõtlikud maaomanikud võtsid kasutusele uudseid maaharimise viise, ehitasid oma maadel teid, kanaleid, sadamaid, kaevandasid maavarasid ja rajasid häärberite ümber parke. (lk 536–537)


  • See, kes elab Kanada väikelinna kõige uhkemas majas, elab Atreuse majas, mis sünnitab osal kogukonna liikmetest kõige süngemaid müütilisi ettekujutusi. Mõni ilmutab ka orjameelsust, aga seesuguseid on vähe; vohavad kiivus, kadedus, laim ja pilge. Kehvemates kotustes võib ette tulla kaklusi, salaaborte, laste "õpetamist" tulise triikrauaga, et neid sõna kuulama sundida, kõiki kujuteldavaid ihnsuse vorme, verepilastust ja igapäevast tavajulmust, see kõik on aga tühiasi, võrreldes sellega, mis paistab viltu olevat härrastemajas. (lk 102)
  • Chegwidden valmistas õigupoolest pettumuse. Pärast kõike, mida ta oli kannatanud selle keeruka nime pärast, mis polnud ainult veider, vaid ka tülikas hääldada, oli Francis oodanud vähemasti toredat elamist ja, nagu nimi mõista andis, valget hoonet.
Aga ei: Chegwidden oli pruunikashallist kivist suur, madal, räämas väljanägemisega mõisahoone ebasõbraliku tiidakil paraaduksega, väikeste aknamulkudega ja kivikatusega, millel kasvas laiguti sammal. Vana oli see vaieldamatult; seesugust ebamugavust vähem kui nelja sajandiga ei saavuta. Maja lehkas, sest mitu korda lapitud Victoria-aegne torustik polnud iial nõuetele vastanud. (lk 192-193)