Hortensia

Hortensia (Hydrangea) on umbes 80 liigiga põõsaste, liaanide ja väikeste puude perekond, mille enamik liike kasvavad looduslikult Ida-Aasias (Hiina, Korea, Jaapan). Mujal maailmas kasvatatakse dekoratiivtaimedena mitmeid selle perekonna heitlehiseid liike. Taimeperekonna varasem ametlik nimi botaanilises nomenklatuuris oli Hortensia, mis anti Prantsuse matemaatiku ja astronoomi Nicole-Reine Hortense Lepaute'i auks.

Proosa

Hämaras valguses nägid nad, et proua Ivimey nõjatub rõduservale, lõug kätele toetatud, nagu vaataks ta tornitipust üle nõmme.

"Ei midagi peale nõmme ja taeva, nõmme ja taeva, üha ja üha," ümises ta.

Siis tegi ta liigutuse, nagu pööraks midagi uude asendisse.

"Aga kuidas maa pikksilmast vaadates välja näeb?" küsis ta.

Ta tegi veel ühe väikese käbeda sõrmeliigutuse, nagu krutiks midagi paika.

"a sättis teravust," ütles ta. "Ta teravustas pikksilma maapinnale. Ta teravustas tumedale metsalaamale silmapiiril. Ta teravustas nii, et näeks... iga puud... iga puud eraldi... ja linde... tõusmas ja laskumas... ja suitsusammast... seal... puude vahel... Ja siis... madalamale... madalamale... (ta pööras pilgu allapoole)... seal oli maja... maja puude vahel... talumaja... iga üksik tellis näha... ja kolm pütti kummalgi pool ust... nende sees lilled, sinised, roosad, võib-olla hortensiad..." Ta peatus... "Ja siis tuli majast välja tüdruk... midagi sinist peas... ja seisis seal... toitis linde... tuvisid... nad kogunesid laperdades tema ümber... Ja siis... näe... Mingi mees... Mingi mees! Ta tuli nurga tagant välja. Ta haaras tüdruku käte vahele! Nad suudlesid... nad suudlesid!"

Proua Ivimey sirutas käed välja ja surus jälle rinnale, nagu suudleks kedagi.

Virginia Woolf, "Helgiheitja", tlk Mirjam Parve, rmt: "Kirjutamata romaan ja teisi jutte", LR 25-26 2017, lk 42-43

Põrandad läigivad ja nüüd, detsembris on laual kõrges kitsas piimjas vaasis helesinised hortensiad ning kaks süngelt lõõskavat roosi, mis kuulutavad elu kestmist ja ilu, kuigi Linna lähistel on ootel salakaval vaenlane, kes võib ehk kogunisti hävitada kauni lumise Linna ja tallata kontsadega puruks õdusa rahu viimased riismed. Lilled. Need lilled on toonud Jelena truu austaja, kaardiväeporutšik Leonid Jurjevitš Servinski, kelle sõbratar on müüja kuulsas kondiitriäris "Markiis" ja veel üks sõbratar on müüja õdusas lilleäris "Nizza Floora". Hortensiate varjus seisab väike sinisemustriline taldrik, sellel on mõned vorstilõigud, läbipaistvas võitoosis on või, leivakorvis hambuline leivanuga ja piklik nisuleib. Küll oleks mõnus õhtust süüa ja teed juua, kui poleks kõiki neid süngeid asjaolusid... Oh jaa... Oh jaa...
Mihhail Bulgakov, "Valge kaardivägi", tlk Maiga Varik, 1987, lk 12

Siin ja seal nägin ma veel selle džunglitaimestiku sekka ära eksinud põõsaid, mis olid meie ajal olnud nagu piiritähised, kultuuri ja ilu märgid, omal ajal nii kuulsate helesiniste õiekroonidega hortensiad. Nende kasvu ei olnud nüüd enam korrigeerinud kellegi käsi ja nad olid metsistunud ning kasvanud tohutu suureks, ilma õiteta, mustad ja inetud nagu mingid nimetud parasiittaimed, mis kasvasid nende kõrval.
- Daphne du Maurier, "Rebecca", tlk Virve Krimm, 1993, lk 4

Pojengid õitsevad, justkui tahaksid nad oma õite raskuse all korraga kokku kukkuda.

Hortensiad, paistku päike palju tahab, õitsevad rõskelt, hoides oma ihul mälestust vihmastest päevadest. (lk 68)

Konduktor astus hääletult maha, tõstis su kohvri sisse, kontrollis piletit ja juhatas kupeesse. Seal oli koht neljale inimesele, kolmes voodis olid juba kuhjas tekid nagu künkad. Sinu nari oli üleval parempoolne. Asetasid jala vargsi redelile ja ronisid üles. Samal hetkel tundsid pöörast lillelõhna ja pearinglust ning toetasid jala peaaegu redelist mööda. Mis see siis nüüd oli? Roomasid kõhuli asemele ja silmitsesid pingsalt kõrvalnari. See, mis padjal lamas, polnud inimese pea. Kas see polnud mitte asalea õis? Mõtlesid, et ei või olla, ja vaatasid alla vastasasemele. Kuna oli pime, ei näinud sa hästi. Aga see oli küll kindel, et tegemist polnud tavalise inimese peaga. Kas see polnud mitte pojeng? Ehmunult, nagu abi paludes, haarasid nari servast ja piilusid asemele otse enda all. Seal magas hortensia. Ei või olla! Tuleb öelda konduktorile, et ta uuriks, ega su silmadel midagi viga pole. (lk 71)
- Yōko Tawada, "Kahtlased kujud öises rongis", tlk Lauri Kitsnik, LR 16-17/2020