Tüvi

Tüvi (ladina truncus) on puu varre harunemata osa.

Janus la Cour, "Oja Moesgaardis" (1885)

Ferdynand Ruszczyc, "Vanad õunapuud" (1903)

Emily Carr, "Nulgude keskel" (1931)

Lizza Littlewort (* 1963), "Palmitüvi", s.d.

Proosa

• Kuused polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja oksi. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas kask, üks jäänukeid mäge katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik tüvi, mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest.
  • Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389

• Kes on kord metsas, tunneb end turvaliselt; ta pole metsa harjal, ladvastikus, kus toimub kasv ja tihedus on kõige suurem. See tihedus kaitseb teda ülalt. Nii on mets saanud harduse õpetajaks. Ta sunnib inimest üles vaatama ja olema tänulik tema vägeva kaitse eest. Pilku tüvesid pidi üles libistades pöörame ennast taeva poole. Maailm ennetab pühakojatunnet, Jumala ees seismist sammaste ja piilarite keskel. Ladvastiku kontingentseim ja seetõttu täiuslikem võrdkuju on toomkiriku võlv, kõik tüved ülimaks ja lahutamatuks ühtsuseks põimunud.
  • Elias Canetti, "Massid ja võim", tlk Mati Sirkel, Vagabund 2000, lk 109–110

• Kui lootuse tüvi nõrgaks jääb, kasvavad ta juured ometi järjest laiemale.
  • Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1961, lk 11

• Hallsilm aina rahmeldas. Ta lohistas metsast mahalangenud puid välja, vedas need mereranda ja tassis korvidki vee lähedusse valmis. Hallsilm rühmas ja rügas kõigest jõust. Mõnikord võttis väsimus nii võimust, et ta kukkus jala pealt maha ja magas kaldaliival une ära — sealsamas, kus ta puunotte vaatidega kokku sidus. Kui tondinahad oleksid viitsinud mereranda tulla, poleks nad osanud Hallsilma poolt ehitatud muhklikule riistapuule nimegi anda. Kust nemad pidid teadma, et kokkuköidetud tüved veepinnal püsivad ja et seesuguse lihtsa aluse peal saab kas või üle suure mere sõita.
  • Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977, lk 14

• Mõnikord tundus Jakobilegi, et see pole just kõige halvem võimalus elupäevade möödasaatmiseks. Tukkuda majaukse ees tamme all, kuni kasvadki tasakesi puutüvega kokku, tunda tuult läbi keha voogamas ja lasta kortsunud nahal uduvihma käes pehmeneda ja pingule tõmbuda. Inimesed oleksid käinud mööda ja avastanud ükskord, et tamme tüvi on jälle vaksa võrra jämedamaks läinud ja oksad mõne sentimeetri pikemaks kasvanud. Ega aeg muud olnudki, kui üks kasvamine või kahanemine, olenes, kust otsast vaadata.
  • Astrid Reinla, "Vikatimees", rmt: "Plekk-katus", 1987, lk 36

Luule

Ma olin mets, jah männi kohav kroon,
ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe,
kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon,
sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge.

• Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334

Lõppematult katab lumi valget maad
Uskuda ei suuda et ta veeks kord saab
Uskuda ei suuda et on elus puud
Jäigad sirged tüved süsimustad luud

• Katrin Väli, "Lumi" kogus "Eluase" 1978, lk 14

On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav võra on habras ja noor,
veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur,
nii pehme ja sile ta õhuke koor,
kuid temagi loodab, et ükskord on suur.

• Ott Arder, "On kasvamas kuskil üks pisike puu"

Seisad kesk suletud seebimulli
oled ja viskad kirja ja kulli

ümber on aega ja natuke ruumi
pöörlevaid pilvi tiirlevaid tuumi

juuri ja tüvesid õisi ja lehti
savi ja õhku millest meid tehti

• Jaan Kaplinski, "* Seisad kesk suletud seebimulli", kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984)

see aeg on käes
kui maailm lõheneb
kui mahl voolab kasetüve pidi
ja kõik mida sa teadsid
kukub aeglaselt pooleks

• Kristiina Ehin, "* see aeg on käes". Looming nr 9 (2002)