Putk

Putkedeks nimetatakse rahvapäraselt sarikaliste (Apiaceae, Umbelliferae) taimesugukonda.

Anne Pratt, "Kuus õistaime, sealhulgas Angelica liigid" (u 1855)

Georg Achen, "Maastik põõsaste ja võilillenuttidega" (1887)

Elisabeth Sonrel, "Harakputke madonna" (1923)

Proosa

• Ümberringi aga valendavad õitsvad harakputkepuhmad ja haljendavad noored palderjanid. Kõikjal kollendab hanijala kuldseid silmi ja punetab haiseva kurereha purpurseid tähekesi. Lähemat rannavalli palistab harakputkede õielumest pael ja piirab kibedaist tulikaist kuldne raam. Kaugemal haljendab käharsagaraline kadakavõsa, mille tagapõhjaks on lõputu taevasina väsimatult lõõritavate põldlõokestega.
  • Johannes Piiper, "Merehääli Harilaiust" [19. juuli 1922], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 71

• Söödavaid taimi peab tundma ja teadma, huupi neid proovida on tegelikult väga ohtlik. Nii seal (kui ka Eestis) kasvab mürgine putk ("surmputk"?), mis on magusa juurikaga, kuid mis on tappev. Ka lehmad, kui nad seda kogemata on söönud, surevad sellest. Ühes külas olid ühed väljasaadetud sakslased seda proovinud ja kogu perega (vist oli neid viis inimest) surnud, kusjuures üks neist oli leent ainult maitsenud.
  • Rutt Eliaser, "Passita ja pajata", Lund 1985, lk 63

Luule

Seal, kus pööriputk ja loogas pajud
peegelduvad Pedja mustas vees -
sinna jooksen ikka pakku ajul,
kui mu hinges umbne viha keeb.

• Betti Alver, "Pedja", rmt: "Teosed" I (1989), lk 30

Angervaksa ja putkede õisi
meie süled ja silmad on täis.
Meie laulud kõlavad vastu
kurekellade siniseis päis.

• Bernard Kangro, "Sinine laul" kogus "Pühapäev" (1946), lk 54

Mis sõnul rääkimata aimed:
puud salalikult kohasid,
ja imelikud, krimpsus taimed
meil aida taga vohasid.
Seal keset humalaid ja putki
meil oli armsaim mängupaik:
muld hõõgus, seinal sulas vaik
ja õhinaga unus juttki
ning kärbseparve soojas sumas
oim tilkus higist, pale kumas.

• Kersti Merilaas, "Lapsepõlv" kogus "Kuukressid" (1969), lk 175

                                   Olen see tüdruk, kes ei
olnud kunagi piisavalt. Pean minema edasi, edasi läbi nõgeste
ja naatide, kibuvitsapõõsaste. Õpin suurtelt valgetelt putke-
delt unustamist, see käib ootamatult lihtsasti. Leian koha, kus
ehitada keelt ja läbipaistmatuid maske. Sealt vaatangi siis välja -
väikesed nimetud linnud tõusevad õhku ja mina muutun üleni
pilguks. Kogun tühjusi ja kuminaid, varastan vaikusi, kui vaja.

• Carolina Pihelgas, "Janu" valikogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", koostanud Hasso Krull, Kaksikhammas, 2020, lk 148

teeperves putked põlvini silmini
lõhn
peaaegu olematu
siduvam kui miski muu

• Elin Sütiste, "Bussijaama ja turu taga", Looming 11/2016, lk 1573