Ruuduline

Luule

nüüd kasvavad mu õue varjuvõrad
ma olen tusameeles kaua paikne

ei liigu ruudulise laua tagant
ja kuulan tapetisse hiir sööb auke

Viiu Härm, "*veel jäävad suule leemendama sõnad...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 15

Proosa

"Nutke üks korralik peatäis," kamandas komissar Halla ja pistis mulle pihku taskuräti.

Täitsin sõnakuulelikult käsku. Kui taskurätt oli märg, lappasin selle hoolikalt kokku ja ulatasin üle laua.

"Tänan," ütlesin viisakalt.

"Kas te olete kindel, et te seda enam ei vaja?" Ta suunurk oli sobimatult muiakil. Kas ma oleksin pidanud taskuräti koju viima ja tagastama selle pestuna ja triigituna?

"See oleks pidanud olema siniseruuduline," ütlesin ma õnnetuna.

Kerge kulmukergitus.

"Kui kriminaalkomissar ulatab kangelannale taskuräti, on see alati suur ja siniseruuduline."

Eeva Tenhunen, "Mustad kalad". Tõlkinud Ants Paikre. Tallinn: Eesti Raamat, 1997, lk 94

Ta võttis mu käest šampanjaklaasi, suudles mind ja ütles: "Nii, Bridget Jones, nüüd ma näitan sulle, kuidas midagi palutakse," võttis mind oma kätele, kandis mu magamistuppa (seal oli nelja sambaga voodi!) ja käitus nii, et kui ma peaksin kunagi tulevikus ruudulist V-kaelusega džemprit nägema, siis ma lahvatan häbi pärast momentaanselt punaseks. (lk 302)
- Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998