Surnuvalve

ProosaRedigeeri

  • Ma olin Rummusaarel elades omamoodi julge laps. Ma ei kartnud tonte ega kodukäijaid. Kuigi neist seal räägiti, ei hirmutanud keegi mind nendega ja ma ei näinud ka, et keegi teine neid oleks kartnud. Ja pimedusekartusest olin niivõrd vaba, et siis, kui õppisin hirmu tundma — kuigi teissugust hirmu — sai pimedusest mulle sõber ning kaitsja.
Rummusaarel ei kartnud keegi midagi, mida karta ei tarvitsenud, ja sellepärast jäeti mindki üsna enesestmõistetavalt surnuvalvajaks. Ja sellest polnudki midagi, sest hirm, mida ma hetke tundsin, hajus varsti ahastusse. Algas sellega, et ma ikka veel nagu ei saanud ega tahtnud uskuda, mis oli juhtunud, ja jooksin kambrisse. Kambri uks oli jäetud pärani. Jäin lävele seisma... vanaema säng oli tühi. Kärbsed olid laskunud mustendava parvena padjale, millel oli vanaema pea ase. Ja kell tiksus seinal. Tiksus nagu hoopis valjemini kui varem... Puhkesin nutma.
Need olid esimesed pisarad, mis Rummusaare vanaperenaise surma pärast valati. (lk 11)