Luupainaja

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Luupainaja on magajaid painav vaim, kes on tuntud nii eesti mütoloogias kui ka teiste rahvaste juures.

“Küll mäletan: keegi mind vaevamas käis,
Kui magasin öösel, luupainaja näis;
Kord topiti kinni kõik augud siin,
Nii lõppeda, arvati, minu piin.

“Üks uherdi auk aga lahti jäänd,
Mis vend, kuna painajat pääl mul ta näind,
Hää kiiluga kinni on kiilutand, —
Seesama, mis praegu ma vabastand.”

““Jää terveks, nüüd pean mina minema!
Mu tuleku tee mulle näitasid sa,
Jää terveks, mu mees, ja mu lapsuksed!
Ma lähen! Miks näitasid mulle teed?””

• Jaan Bergmann, "Luupainaja". J. Bergmann’i Laulud, 1901, cit. via "Eesti ballaad", koostanud Arne Merilai

• Inimene võib jõuda oma elus teatud ikka ja punkti, kus isegi tema luupainaja hakkab tunduma kuidagi rahustav ja tuttav.
  • Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, 1997, lk 238

Vaob jälle pimedus, kuid nüüd ma tean:
Kaks tuhat aastat kivist und on tüüdand
Luupainaja, kes magab sõime kõrval;
Mis jõhker elajas, kel tund on saabund,
Nüüd loivab Petlemmasse sündima?

• William Butler Yeats, "Teine tulemine" (1921). Tõlkinud Märt Väljataga