Torukübar

Torukübar ehk silinderkübar on teatud tüüpi kübar, mis oli iseäranis populaarne meeste peakattena 18. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani. Mustkunstnikud kasutavad seda jäneste hoiustamiseks.

Peder Severin Krøyer, "Kopenhaageni börs" (1895)

Dora Arnd al Raschid, "Schwarzwaldi mees silindriga" (1895)

Lucie van Dam van Isselt, "Torukübar" (1925)

Proosa

• Põlisrikaste ülempreestrid kandsid sageli ka argipäeviti torukübarat, kui pidid rahaga mõne preesterliku rituaali sooritama. Nad võitlesid tulihingeliselt lühikeste kuubede vastu õhtustel vastuvõttudel ja valgete vestide vastu fraki all. Kui nad üldse armukesi pidasid, käisid nood riides nii maitsetult, et neid võis peaaegu abielunaisteks pidada. Põlisrikastele polnud üheksateistkümnes sajand veel päriselt lõppenud.
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999, lk 162

Luule

Vaesed, vaesed vanad!
Kui näotud te praegu küll olema peaksite!
Te sood ja jumalat kardate ikka veel.
Oh, kui teie teaksite,
et teie poeg on Venemaal
kõige parem poeet!
Küll oli muret teil poisisindriga,
kes sügisel paljajalu loivas lompides ringi.
Aga nüüd tema kõnnib silindriga
ja kannab lakknahast kingi.

Hingepõhjas ta on aga endisel moel
küla vigurivänt ikka veel.

• Sergei Jessenin, "Huligaani pihtimus", tlk August Sang, rmt: S. Jessenin, "Luuletused" (1970), lk 103-104

Kuid armetu näis mu Barbaara
silindrin, prillen, dandy-rüün.
Ta seisab, kõnnib, laubal salgud,
jääb vahel tantsijaile jalgu,
siis komistab, siis pillab kepi
ning jookseb viimaks alla trepist.

• Betti Alver, "Lugu valgest varesest"