Manfred Kyber
Manfred Kyber (1. märts 1880 – 10. märts 1933) oli Riias sündinud saksa näite-, proosa- ja luulekirjanik.
Lühiproosa
muuda- On inimesi, kellest päike on mööda käinud, just siis, kui ta poleks mingil juhul tohtinud mööda käia - ja kui päike laseb end liiga kaua oodata ja tuleb siis ükskord ikkagi, siis ei oska inimesed enam oodata ja sirutavad kohmaka, karmi käe. Sest karm elu teeb küll südame pehmeks, aga käed karmiks - ja igatsusest saab hirm. Muidugi on see rumal, aga see on ka kurb, ja kes teab, kas see on pigem rumal või pigem kurb. Tõenäoliselt on ta mõlemat.
- Lühijutt "Pooles mastis"
"Väikese Veronika kolm küünalt"
muuda"Väikese Veronika kolm küünalt: lugu ühest lapsehingest selles ja teises ilmas" on filosoofiline muinasjutt täiskasvanutele. Tõlkinud Mari Lill. Kirjastusselts Zeus, 2004.
- Sinu maine keha pole midagi muud kui kleit, mille sees on hulga peenem kleit ja selle peenema kleidi sees oled sina ise.
- Mustad mehikesed ei talu üldse, kui nende sisse vaadatakse, sest see, mis seal näha oleks, on eemaletõukav. Seepärast tahavad nad maailma sama mustaks muuta nagu nad on ise.
- Elavad ja surnud – neis kajastub üks ja seesama ning kõikehõlmav eksistents.
- Raske öelda, kui palju erinevaid tundeid kõneleb ühe inimese hinges – sageli ta ei tea seda isegi, kuuldes enda sees ainult ühte häält ega aima, et neid on palju.
- Oled sa kunagi mõelnud, kui raske on tegelikult elu jaatada? Enamik neist inimestest, kes meile sellest jutlustavad kui tervest maailmavaatest, ei jaata tegelikult elu, vaid hoopis iseennast. Elu nad eitavad – kas nad muidu peaksid sõdu, tapaksid loomi ja raiuksid maha terveid metsi? Elu jaatada tähendab jaatada kõike elavat, leida oma koht teiste olevuste seas nende ühises vennalikus eksistentsis.
- Sageli on kaugus tühi, ja teie ratsutate elust mööda – elu kõnnib vaikselt ja alandlikult maanteekraavis ning tassib oma rasket koormat.
- Aeg ei loe midagi. Üks päev võib tähendada palju, ja hulk aastaid mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.
- Kui üksildased on inimesed, kes näevad asjade taha, ja kui kaugele jäävad nad teistest, neist, kes longivad välise elu lärmakal teel.
- Kui ma pistan seemne mulda, siis see kasvab ja muutub aina suuremaks, sellest moodustuvad vars, lehed, pungad ja õis, mis peidab endas jälle uusi seemneid. See kõik on juba praegu seemne sees olemas, see on lille mõte, mis saab ainelise kuju, ja samamoodi on kõik elav Jumala mõte ning jääb selleks ka siis, kui aine ja tema erinevad vormid lagunevad. Mõtteline olemus on ehtne, ja see, mis sellest moodustub, on ainult mõtte erinev väljendus.
- Selles elus teatakse haruharva, kas keegi kannab maski või on selle eest võtnud. Ja millal kanname ise maski ning millal mitte? Elu karneval on pöörane tants. Me naerame ja nutame, loodame ja eksime, vihkame ja armastame selles kirevas ringmängus, aga kas me tunneme ennast ja teisi? Maske on nii palju, kes suudaks nende rägastikus teed leida?
- Oleks ju narr arvata, et vaimsed seadused on sama väikekodanlikud kui inimeste omad.
"Jääminek"
muuda- Kui kõik on ära külmunud ja lumi sajab maha ja mitte midagi muud pole näha kui ainult see lumi, siis ma soovin ikka, et kevad murraks korraga sisse, ühel ööl, tormi ja tuule ja vihmaga, nii et ragiseb! Ja ma tahaksin, et elu oleks samasugune! Ja selles, ma arvan, ongi kogu raskus, et paraku ta ei murra, elu on sama aeglane või veel palju, palju aeglasem ja igavam. Seda ei tohi ja teist ei tohi, aga ma tahaksin nii kangesti kordki kõike tohtida! Tead, elada päris nii, nagu mina seda endale ette kujutan. Nagu muinasjutus, see peaks saabuma nagu mingi ime, nagu mingi suur ime, ja kõik peaks olema nii, ja kõik peaks olema nii, nagu ma seda endale ikka ette olen kujutanud, puud ja jõgi ja üleüldse kõik, tead - hoopis teisiti kui muidu... Ükskord tahaksin ma olla hull, ihust ja hingest hull!
- Vooruslikkus pole enamalt jaolt mitte midagi muud kui vooruseks muudetud puudus.
- Üksnes võrdsed inimesed saavad midagi jagada, muidu on ühel kõik ja teisel mitte kui midagi.