Põll
(Ümber suunatud leheküljelt Põlled)
Proosa muuda
- Ta [Oblomov] ammutas kujutlusest varemalt valminud, ammu visandatud pilte ning seepärast võis ta vaimustatult ja peatumatult rääkida: /---/
- "Köögis käib sel ajal kibe töö… lumivalge põlle ja mütsiga kokk on vahetpidamata ametis: ühe kastruli paneb tulele, teise võtab ära, kord segab midagi, kord klopib tainast, kord viskab vett välja…
- Ivan Gontšarov, "Oblomov", II jagu, IV peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare.
- Koolivormiks oli tumepruun kleit ja sinna juurde kuulus must põll. Kleidi pikkus oli kindlaks määratud, pool arssinat põrandast arvates, põll veidi lühem. Vormi lisanditeks olid valge krae ja valged kätised, igavene karistus, sest neid tuli peaaegu iga päev vahetada. Juustes tohtisime kanda musti linte, kuid mitte kammisid. Pidulikel puhkudel tuli kanda valget põlle, mille ääres pidi olema broderiipits. Too vorminõue oli nii range, et kui tüdrukut tänaval mingis muus rõivastuses nähti, järgnes kohe karm karistus. Teatris ja kontsertidel pidime kandma valget põlle ja mingile avalikule etendusele ei tohtinud minna kooli loata, ka mitte koos vanematega! Kuidas küll vihkasime seda valget peopõlle! Meenub üks halekole juhtum. Oli Sarasate lahkumiskontsert. Tohtisin minna koos oma sõbratari Fanny Chwolsoniga tema isa kutsel. Too nimelt kuulus Sarasate vastuvõtjate ja võõrustajate hulka. Vaheajal läksime koos temaga meistrit tervitama ja tema fotole autogrammi paluma. Sarasate oli armsalt isalik, andis meile mõlemale oma uue pildi ja kõditas meid lõua alt. Pärast selgus meie tohutuks õuduseks, et ta oli meid meie põllede tõttu pidanud Chwolsoni toatüdrukuiks. Kuigi asi ära seletati ja kõik härrad naersid, tundsime end siiski igavesti häbistatud olevat...
- Hella Wuolijoki, "Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904", tõlkinud Linda Viiding. LR 49/50 1986, lk 13
- Lõpetasime hommikueine erutatud meeleolus. Fredriksoni vennapoeg oli sellest sündmusest niivõrd vaimustatud, et pani oma kõige suurema põlle ette ja hakkas minutitki kaotamata "Mereorkestrit" punaseks võõpama. Ta võõpas kõigest väest, terve jõelaev sai punaseks ja maapind sai punaseks, suur osa sarapuupõõsast sinnajuurde ning midagi nii punast, nagu Nuhkloom ise, polnud ma eladeski näinud. Aga laeva nimi sai maalitud ultramariiniga.
- Tove Jansson, "Muumipapa memuaarid". Tõlkinud Vladimir Beekman. Rmt: "Muumitroll", Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 123-124
- Minu, kaheteistkümneaastase tütarlapse arvates on "kohutavalt tobe" selga tõmmata tumesinine kleit, tärgeldatud valge kange kraega, ja mis veel kõige hullem — ette siduda must põll laia plisseeritud volangiga allääres. Koolipõlle õhuke, peaaegu läbipaistev riie on ebatavaliselt kore ja "hammustab", kui see päevitunud põlvi puudutab. (lk 7-8)
- Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993
Luule muuda
Seda paati pole tehtud linnuluust,
kaared ise painutasin tammepuust.
Ei ma pannud pilliroogu mastideks
ega punapõllekesi purjedeks.
- Debora Vaarandi, "Rannakolhoosis", tuntud lauluna Valter Ojakääru viisil
Kaua sa kannatad kurbade naeru,
võta need võtmed ja viruta kaevu,
teravad tangid too tööriistakuurist,
koer lase ketist ja lind päästa puurist,
põll võta eest ja põgene kodust,
kuusikutukas näed kaheksat hobust,
võta sa seitsmes, kes heledalt hirnus,
mine ta juurde ja talitse hirmu,
- Hando Runnel, "Kaua sa kannatad kurbade naeru" kogus "Mõru ning mööduja", LR 14/1976, lk 21
Vanasõnad muuda
- Mees ei jõua üheksa hobusega nii palju sisse tuua kui naine põllega välja viib.
