Komisjon

ProosaRedigeeri

  • Ikka veel ebales komisjon tema hobuste ees.
Mõni komisjoni liige kissitas kord üht, kord teist silma.
Mõni nilpsis terava keeleotsaga huuli, otsekui proovides hobuseid lakkuda. Eemalt.
Mõni torutas alahuult, mõni vidutas silmi, mõni punnitas põski.
Just nagu eunuhhid Keiserliku teatri näitelaval.
Komisjoni liikmetele tundus, et hobuste pead on liiga väikesed ja kederluud liiga ahtad.
Selgitus, et need on ibeeria hobused ja peavadki just sellised olema, ei aita.
Komisjon näib kahtlevat mitte ainult ibeeria hobustes, vaid ka Ibeerias kui sellises. (lk 3)

LuuleRedigeeri

Ülevaatajaid insenere
jälle ringi käib, kaenlas mapp:
tere, kuidas siis on see pere,
miks teil lahti elektrikapp?

Kõnnib komisjon õues ja rohul,
laulab pihlakas isavint.
Ühel mehel on nina nohul,
nägu lilla kui hüatsint.
...
Kipub vaidlema isekeskis
auväärt ehituskomisjon.
Köögis poriseb kohviveski,
perenaine seal tegev on.
...
Silma järgi see pisut napib...
Palun kohvile! kostab hüüd.
Noorim — teksades — suleb mapi.
Tõrjub komisjon: mis te nüüd!

Mitmes kohas meil veel on käia,
teha omalgi aiamaa.
Appi kutsuma peab vist äia
Ah, tass kohvi? Kui just muidu ei saa...

  • Mats Traat, "Järelevalve", rmt: "Septembrifuuga", 1980, lk 14-15