Chimamanda Ngozi Adichie

Nigeeria kirjanik

Chimamanda Ngozi Adichie (sündinud 15. septembril 1977 Enugus, Nigeerias) on Nigeeria päritolu USA kirjanik ja naisõiguslane. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Pool kollast päikest" ("Half of a Yellow Sun", 2007) 2018. aastal Triinu Paki tõlkes; teos kirjeldab 1967-1970 toimunud Nigeeria kodusõda ehk Biafra sõda.

Chimamanda Ngozi Adichie (2013)

"Pool kollast päikest"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Chimamanda Ngozi Adichie, "Pool kollast päikest", tlk Triinu Pakk, Tallinn: Varrak, 2018.

  • Isand on peast natuke segi; ta on veetnud liiga palju aastaid mere taga raamatuid lugedes, räägib oma kabinetis iseendaga, ei vasta alati teretusele ja on liialt karva kasvanud. Nii rääkis tasakesi Ugwu tädike, astudes poisiga mööda jalgrada. "Aga ta on hea mees," lisas ta. "Ja senikaua kui sina oma tööd hästi teed, saad sa ka hästi süüa. Sa saad isegi liha, iga päev." Ta peatus, et sülitada; sülg lendas lurtsatades suust välja ja maandus rohule.
Ugwu ei uskunud, et keegi, isegi see isand, kelle juures ta pidi elama hakkama, võiks iga päev liha süüa. (lk 9, romaani algus)
  • Ta ei olnud veel eluski näinud midagi seesugust nagu need tänavad, mis ilmusid nähtavale siis, kui nad ülikooli väravatest mööda said - tänavad, mis olid nii siledaks asfalteeritud, et ta kõigest hingest ihkas põske nende vastu suruda. Ta ei suudaks iialgi kirjeldada õde Anulikale neid bangaloid siin, mis on värvitud taevakarva ja kükitavad üksteise kõrval nagu viisakad hästirõivastatud härrasmehed, ega hekke nende vahel, mis on pealt nii siledaks pügatud, et näevad välja nagu lehtedesse mähkunud lauad. (lk 9)
  • Kui Isand sisse astus, oli ta juba söömise lõpetanud ja seisis kraanikausi juures, püüdes meelde tuletada, mida tädike oli käskinud teha, et kraan lahti läheks ja vesi pahinal välja purskaks. Isand oli trükikirja särgi selga ja pikad püksid jalga pannud. Tema nahktuhvlitest väljapiiluvad varbad paistsid naiselikud, vahest oma puhtuse tõttu; need kuulusid jalgade juurde, mis kannavad alati kingi.
"Milles asi?" küsis Isand.
"Ärra?" Ugwu osutas kraanikausile.
Isand astus ligemale ja keeras metallkraani.
[---]
Ugwu keeras kraani kinni, siis lahti ja jälle kinni. Lahti ja kinni ja lahti ja kinni, kuni voolava vee ja kõhus peesitava kana ja leiva nõidus ta talitsematult naerma ajas. (lk 13)
"Jah, ärra," vastas Ugwu. Ta tahtis, et Isand aina edasi räägiks, et ta võiks kuulata seda kõlavat häält, inglise sõnade meloodilist sulandumist ta igbokeelsetesse lausetesse.
"Sa oled minu majateener," ütles Isand. "Kui ma käsin sul välja minna ja tänaval kõndivat naist kepiga peksta ja sa ta jalale verise haava lööd, kes siis selles haavas süüdi on, sina või mina?"
Ugwu jõllitas Isandat ja väärutas pead, pidades aru, ega Isand nüüd mingil ümbernurga moel kanatükkidele ei vihja. (lk 17)
  • "Ma panen su personali algkooli kirja," ütles Isand, koputades ikka veel pastakaga paberilehele.
Ugwu tädike oli ütelnud, et kui ta Isandat mõni aasta hästi teenib, saadab see ta ärikooli, kus saab õppida masina- ja kiirkirja. Tädi oli ka personali algkooli maininud, aga ainult selleks, et talle teatada: see on õppejõudude laste jaoks, kes kannavad sinist koolivormi ja valgeid, nii peene pitsiga ääristatud sokke, et aina imesta, miks on keegi tühipaljaste sokkide peale nii palju aega raisanud. (lk 19)
  • "Kõigele, mida nad sulle koolis meie maa kohta õpetavad, on kaks vastust: õige vastus ja see, mida sa koolis ütlema pead, et läbi saada. Sa pead raamatuid lugema ja mõlemad vastused ära õppima. Mina annan sulle raamatuid, suurepäraseid raamatuid." Isand tegi pausi, et teed rüübata. "Nemad õpetavad sulle, et Nigeri jõe avastas üks valge mees, kelle nimi oli Mungo Park. See on jama. Meie rahvas püüdis Nigerist kala ammu enne seda, kui Mungo Parki vanaisagi sündis. Aga eksamil kirjuta, et see oli Mungo Park."
"Jah, ärra." Ugwu oleks tahtnud, et see Mungo Parki nimeline isik ei oleks Isandat nii sügavalt solvanud. (lk 19)
  • Olanna hääles, temas eneses oli midagi lihvitut; ta oli otsekui veerikka allika all lebav kivi, mille aastate pikku langev sädelev vesi on siledaks hõõrunud; ja tema vaatamine oli otsekui säärase kivi leidmine, teades, et täpselt niisuguseid on väga vähe. Ugwu saatis teda pilguga, kui ta tagasi tuppa läks.
Ta ei tahtnud Isanda eest hoolitsemise tööd kellegagi jagada, ei tahtnud, et miski häiriks tema hästi tasakaalustatud elu koos Isandaga, ja ometi tundus järsku talumatu mõelda, et ta naist enam ei näe. Hiljem, pärast õhtusööki, hiilis ta kikivarvul Isanda magamistoa juurde ja surus kõrva vastu ust. Naine oigas valjusti - nii võõra häälega, ohjeldamatult, erutavalt ja kurguhäälselt. Ta seisis seal tükk aega, kuni oigamine lakkas, ja läks siis tagasi oma tuppa. (lk 36)
  • Olanna noogutas autoraadiost kostva high life'i muusika taktis. Ta käsi puhkas Odenigbo reiel; iga kord, kui mees tahtis käiku vahetada, tõstis ta käe üles ja pani siis tagasi ja naeris, kui mees teda narritamisi eksitavaks Aphroditeks kutsus. Joovastav oli mehe kõrval istuda, autoaknad lahti ja õhk täis tolmu ning Rex Lawsoni unelevaid rütme. Odenigbol pidi kahe tunni pärast loeng algama, aga ta oli peale käinud, et ise naine Enugu lennujaama viia, ja ehkki Olanna moe pärast protesteeris, tahtis ta ise sedasama. Kui nad üle Milliken Hiili viivatel kitsastel teedel kihutasid, sügav jõesäng ühel ja järsk künkanõlv teisel käel, ei öelnud Olanna, et mees sõidab pisut liiga kiiresti. Ja ta ei vaadanud käsitsi kirjutatud sildi poole, mis kohmakate tähtedega teatas: PAREM JÄÄDA HILJAKS KUI JÕUDA TEISE ILMA. (lk 37)

Tema kohtaRedigeeri

  • Siin on noor kirjanik, keda on õnnistatud iidsete jutuvestjate andega.
    • Chinua Achebe (tsitaat Chimamanda Ngozi Adichie romaani "Pool kollast päikest" tiitellehel)


VälislingidRedigeeri