Proosa

muuda
  • Meie kultuuri aluste seas leidub mugav oletus, nagu ei tunneks võõramaalased mingit spirituaalset religiooni. Selle oletuse pinnal juurdus ja vohas Frazeri grandioosne primitiivse maagia kirjeldus. Maagia eraldati hoolikalt teistest tseremooniatest, otsekui koosneksid primitiivsed rahvad puha nõiasõnu posisevatest ja imelampe nühkivatest Ali Babadest ja Aladinidest. Eurooplaste usk primitiivsesse maagiasse on viinud eksliku vahetegemiseni primitiivsete ja moodsate kultuuride vahel ning kurvastaval kombel pärssinud võrdlevat usundilugu. (lk 125-126)
  • Primitiivsed religioonid langevad laias laastus kokku lihtsa ilmikinimese arusaamaga keerukamatest usufilosoofiatest: nad tunnevad vähem muret filosoofia pärast ja huvituvad rohkem materiaalsetest hüvedest, mida võivad pakkuda rituaal ja moraalne mugandumine. Kuid sellest järgneb, et need religioonid, mis on kõige enam rõhutanud oma rituaali instrumentaalseid tulemeid, on uskmatuse ees kõige kaitsetumad. Kui usklikud on hakanud riitusi käsitama vahendina tervise ja jõukuse saavutamiseks - imelampidena, mille käivitab hõõrumine -, siis jõuab kätte päev, mil kogu rituaali masinavärk hakkab paistma tühja narrimisena. Uskumusi tuleb kusagil kaitsta pettumuse eest, või muidu neid enam ei tunnistata. (lk 295-296)
  • Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise. (lk 302)