Uskmatus

ProosaRedigeeri

  • Tõele au andes tuleb tunnistada, et sellel kevadel, mil üle Tollimäe aeti esimene vagu, mis algas teise mehe põllu äärest ja lõppes kolmanda või neljanda mehe põllu ääres, vajusid sa hoopis kössi. Sind ei trööstinud see, et polnud enam vaja Ükssilma turgutada ega kulunud sahatera teritada. Sa sülitasid ja vibutasid rusikat traktoristi poole, kes jättis põllunurgad kündmata ja sõitis suure kaarega ümber kivihunnikute. Sa saatsid tuliseid kuradeid esimehe poole, kes kupatas kolhoosikarja su uudismaale ning laskis kinni tallata kõik kraavid, mis sa kondivalust hoolimata olid jõudnud enam-vähem korras pidada. Selsamal, teisel või kolmandal sügisel, kui Tollimäe lokkas umbrohus ja üksikuid asjatult koristamist ootavaid halliks muutunud odrakõrsi peksid sügisesed vihmad, ohkasid sa raskelt:
"Oh, poeg, sinu usk on viinud meid hukatuse sisse!"
Aga tema vastas:
"Mitte minu usk, vaid sinu uskmatus." (lk 68)
  • Veera Saar, "Täitunud soov", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 41-46


  • Primitiivsed religioonid langevad laias laastus kokku lihtsa ilmikinimese arusaamaga keerukamatest usufilosoofiatest: nad tunnevad vähem muret filosoofia pärast ja huvituvad rohkem materiaalsetest hüvedest, mida võivad pakkuda rituaal ja moraalne mugandumine. Kuid sellest järgneb, et need religioonid, mis on kõige enam rõhutanud oma rituaali instrumentaalseid tulemeid, on uskmatuse ees kõige kaitsetumad. Kui usklikud on hakanud riitusi käsitama vahendina tervise ja jõukuse saavutamiseks - imelampidena, mille käivitab hõõrumine -, siis jõuab kätte päev, mil kogu rituaali masinavärk hakkab paistma tühja narrimisena. Uskumusi tuleb kusagil kaitsta pettumuse eest, või muidu neid enam ei tunnistata. (lk 295-296)


  • Õhtul sõidame mereäärsesse külla, mis oma suure hulga templite tõttu on pühaks kuulutatud. Meie autojuhi naine on oma mehele kaasa andnud tüki siidriiet, mis tuleb mõnes pühamus ohverdada. Me kuuleme fantastilisi lugusid, mis tunduvad meile uskumatutena, sest nad räägivad vastu kõikidele bioloogiaseadustele. Nii pidavat usklikud usupühal käima üle hõõguvate süte, ilma et jalgadele tekiks pisematki põletushaava. "Ma olen seda oma silmaga näinud," kinnitab juht. "Mehed, naised ja lapsed jooksevad palvetades läbi tule ja jäävad terveks üksnes oma kindla usu jõu tõttu. Üks inglane, kes seal oli, ei uskunud imet. Ta arvas, et see on vaid trikk, ja asus ka jooksjate hulka, aga põletas end nii hirmsasti ära, et tal nahk jalgadelt ribadena maha tuli. Tal puudus usk tule puhastavasse ja uuendavasse jõusse. Ta uskus vaid tule hävitavat jõudu. Tseilonlasi vabastas tuli nende pattudest ja tegi nad uueks, skeptilisel inglasel aga kõrvetas jalad." (lk 98)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973