Kõike, mida oli vaja teha, tegi Sevastjanov suure õhinaga. Sellepärast, et seda tööd tegi ta "Sirbi ja Vasara" heaks.
"Sirp ja Vasar"! Imeline, võimas maailm! Trükisõna kuningriik! Alles nüüdsama istus vestekirjanik Vadim Železnõi tindise laua taga, seljas uus ja uhke kägisev nahkkuub, ja kirjutas - kirjutas ja tõmbas maha, kägardas kokku ja viskas paberikorvi... ja juba viiakse paberilehed tema käest alla trükikotta; mustas kitlis tähtsa näoga laduja, hõberaamidega prillid ninal, asetab need lehed enda ette, laob seatinast mutukaid vinklisse, valab vestekirjaniku loomingu seatinast ridadesse ja seob vilunud käega nööri ümber; trükimasin müriseb ja tema lame tiib laksub; ekspeditsiooni määrdunud letile kerkivad niiskete ajalehtede virnad; ajalehepoisid jooksevad õhtusele tänavale ja hõikavad:
"Homne "Sirp ja Vasar", Tšitšerini kõne, dokitööliste streikInglismaal, Vadim Železnõi uus veste!" (lk 21)
Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21
