Trükikoda

ettevõte

Proosa

muuda
  • "Linda" oleks ju nüüd tõesti rõõmsalt kosuda võinud kui – meie naisterahvasugu oma orjaunest oleks ärgata jõudnud, äratundmisele virgunud, mis meile meie oma avalik hääleõigus tähendas. Oleks neid üks tuhandikukenegi olnud, kes end täie arusaamisega oma ajalehe ümber oleksid kogunud, ka siis oleksime edasi sammunud. Tuldi küll nõudmistega: muutke kuuleht nädalaleheks, nii et teda tihedamini kätte saame, siis tuleb rohkem lugejaid; andke ka naisterahva-näputööde mustreid ja kleitide moodulehti ligi, siis tuleme hulgana. Katsusin, üle jõu, soovisid täita ja – kukkusin sisse; pidin lehe kogunigi käest ära andma, kui väikene trükikoda kõige oma õiguse ja täiega mu seljataga ära müüdi ja mulle ainult ta võlad maksta jäid.
    • Lilli Suburg, "Suburgi perekonna elulugu" [1915], rmt: L. Suburg, "Kogutud kirjatööd", 2002, lk 454


  • Kõike, mida oli vaja teha, tegi Sevastjanov suure õhinaga. Sellepärast, et seda tööd tegi ta "Sirbi ja Vasara" heaks.
"Sirp ja Vasar"! Imeline, võimas maailm! Trükisõna kuningriik! Alles nüüdsama istus vestekirjanik Vadim Železnõi tindise laua taga, seljas uus ja uhke kägisev nahkkuub, ja kirjutas - kirjutas ja tõmbas maha, kägardas kokku ja viskas paberikorvi... ja juba viiakse paberilehed tema käest alla trükikotta; mustas kitlis tähtsa näoga laduja, hõberaamidega prillid ninal, asetab need lehed enda ette, laob seatinast mutukaid vinklisse, valab vestekirjaniku loomingu seatinast ridadesse ja seob vilunud käega nööri ümber; trükimasin müriseb ja tema lame tiib laksub; ekspeditsiooni määrdunud letile kerkivad niiskete ajalehtede virnad; ajalehepoisid jooksevad õhtusele tänavale ja hõikavad:
"Homne "Sirp ja Vasar", Tšitšerini kõne, dokitööliste streik Inglismaal, Vadim Železnõi uus veste!"
  • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, LR 20/21 1961, lk 21


  • Trükikoda! Issand Jumal, see on jo seesama asi, millest mina Viru-Nigula päevist saadik unistanud olen! Et ükskord neetud trükkalitest ärarippumata olla! Niisugustest lakutud näoga ja jääkülma verega täidest nagu Schünmann, eks ole! (Ei-ei, tema võib isiklikult olla missugune tahes ja käia oma ema sünnipäevadel vanaprouale musi andmas, palun! Aga kaan meie krae vahel on ta juba üksi sellepärast, et tema on meie ainuke trükkal!)
    • Jaan Kross, "Taevakivi", 1975, lk 39, O. W. Masing


  • LR-i välimuse odavus üle talutavuse piiri — halb paber, hall trükikiri, närustuvad kaaned, taskusarjale sobimatu formaat, mida dikteeris trükikoda oma paberilõikamismasinaga (ühesugune kaust nii Nikita Hruštšovi kongressikõnele kui ka lehmalüpsiõpetusele, viisaastaku direktiividele ja Sergei Jessenini luulevihikule!), püüdes esialgu dikteerida ka üheainsa värvi kasutamist väljaande kaanel. Millegipärast oli trükikojal suurem võim ja suurem õigus kui mis tahes kirjastuse töötajatel, kuigi raamatukultuuri silmas pidades pidanuks asi olema hoopis vastupidi.


  • Trükikoda ise oli ettevõte, mis oli loodud kindla eesmärgiga tellijad võimalikult kähku massihauda ajada. Trükiveakuradi süütutest tempudest oli nõukogude polügraafiatööstuses saanud ammugi kirjastajate põrgu. Koostööd selle sidusasutusega sai võrrelda ainult kroketimänguga Alice'i imedemaal, kus väravateks olid minema jalutavad sõdurid, pallideks siilid ja kurikateks vedela kaelaga flamingod. Kirjastaja ja trükikoja vahelises kroketis kehtis ainult üks reegel: mitte miski ei lähe nii, nagu kokku lepitud. Ükski tähtaeg ei maksnud midagi, ükski makett ei kõlvanud kuhugi, ükski slaid polnud küllalt kvaliteetne; kord ei töötanud värvilahutus, kord trükipress, kord puudusid klambrid, kord pakkenöör; tootmisosakond ei teadnud, mis toimub trükitsehhis; monteerijal polnud aimugi, millal retuššija talle töö üle annab; köitemasin kraapis, pakkeliin seisis, valmistoodangu ladu oli lukus, väravavalvur jooma pööranud, koristaja tagavaravõtmed ära pannud, tootmisdirektorit ei olnud majas ja peadirektor oli puhkusel. Ja kui õnnestuski mõni asjamees suure surmaga üles leida, siis too oli varustamise peal, et teadnud tootmises õhkagi ja temast polnud asja edendamisel vähimatki kasu. Eluliselt tähtis oli hoopis välja jõuda konkreetse töömeheni, jõuda iga inimeseni, nagu parteitööl alati nõuti. Kui isegi selle vabamaadluse tõeline raskekaallane – riiklik kirjastus – suutis oma vastase alles kolm kuud kestva võitluse järel seljatada ning ajakirjanumbri trükikoja lõugade vahelt lõpuks kätte saada, kuidas pidi siis kärbeskaalus olev eraettevõtja sihukese elaja vastu saama?
    • Mihkel Tiks, "Elumees", 2011, lk 329-330, tegevus toimub 1989. aastal


  • Liivimaa trükikojad tekkisid kas linnavõimu või kõrgemat haridust andva institutsiooni juurde, mis tagasid neile minimaalse sissetuleku seaduste, määruste, kõnede ja dissertatsioonide trükist, millele trükkalid üritasid lisa teenida teenindades kohalikke elanikke, trükkides kutseid, jutlusi, harvem (aga siiski) mahukamaid teoseid. Enamasti pakkus trükkal teenust ja trükkida soovijal pidi olema endal piisav summa trükise eest tasumiseks. Kohalikud trükkalid enamasti ei trükkinud teoseid eesmärgiga katta kulud müügitulust. See oli nende jaoks siin liiga riskantne.
    • Janet Laidla, "Ajalookirjutust mõjutanud tegurid varauusaegsel Eesti-, Liivi- ja Kuramaal", Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 50


  • Teisalt pitsitab aina teravamalt tajumus, et iga raamat, nagu ka kunstinäitus, on alati potentsiaalselt välditav materiaalne kulu. Seda enam võiks selles rituaalses sünnitusprotsessis tulla ilmale midagi võimalikult läbimõeldut, millel on sisu kõrval väärtus ka füüsilise disainobjektina. Seejuures ei pea väärikas või eriline sugugi tähendama priiskamist – osav disainer pöörab piirangud ja kitsaskohad tugevusteks. Eesti on ideaalne koht põnevalt mõtestatud trükiste teostamiseks: meie tiraažid on väikesed ja trükikodade (tasku)sõbralikkus maailmakuulus. Oleks imetore, kui meie kirjastajad taipaksid seda hinnata ning otsida ja värvata vastava hariduse, kogemuse ja pühendumisega disainereid, selmet teostada hooletumaid variante.


  • Eesti tiraažide ja hektilise turukorralduse, improviseeritud protsesside juures on kõige loomulikum ja tihti ka tõhusam valik Eestis asuv ja Eesti oludele kohanenud trükikoda. Jah, Poolas on odavam, Hiinas veelgi odavam. Siiski reeglina vaid juhul kui ka tiraaž on Poola või veel parem – Hiina mõõtu. Meenub lugu, kuidas Hiinast Lotte kaisunukke telliti. Ometi kord oli kogus piisav, et orjapidajad kaugel idas oma manufaktuuri käima tõmbaksid! Esimesel kahel ringil saadi tulemuseks midagi rotitaolist, kel saadetud joonistega vähe ühist leida.