Katalüsaator

Proosa

• Ma olen juba püüdnud osutada tähtsusele, mis on luuletuse suhtel teiste autorite teiste luuletustega, ja visandanud luulekontseptsiooni, mis vaatleb kõike kunagi loodud luulet ühe elava tervikuna. Selle Impersonaalse luuleteooria teiseks küljeks on luuletuse suhe tema autoriga. Ja ma vihjasin analoogia kaudu, et küpse luuletaja teadvus ei erine ebaküpse luuletaja omast niivõrd "isiksuslikul" väärtusskaalal — mitte selle poolest, et ta oleks tingimata huvitavam või et tal oleks "rohkem öelda" —, vaid sellega, et tema teadvus on peenem, täiuslikum meedium, milles erilised või väga mitmekesised tajud võivad astuda vabalt uutesse kombinatsioonidesse.

Analoogiks oli katalüsaator. Kui need kaks mainitud gaasi plaatina juuresolekul segunevad, moodustavad nad väävlishappe. See reaktsioon toimub ainult plaatina juuresolekul; sellest hoolimata ei sisalda moodustunud ühend sellest jälgegi, ja ka plaatina ise on jäänud reaktsioonist ilmselt mõjutamata — inertseks, neutraalseks ja muutumatuks. Luuletaja teadvus on selline plaatinatraat. See võib opereerida osaliselt või ka eranditult tema kui inimese kogemustega; aga mida täiuslikum kunstnik, seda täielikumalt lahus on temas kannatav inimene ja loov teadvus; seda täiuslikumalt töötleb ja muudab teadvus oma materjali - kirgi.

Need kogemused, pangem tähele, need muundava katalüsaatori mõjupiirkonda sattuvad elemendid on kaht liiki: emotsioonid ja tajud [feelings]. Kunstiteose toime seda nautivale isikule erineb laadilt kõigist kunstivälistest kogemustest. Selle aluseks võib olla üks emotsioon või mitme emotsiooni koosmõju; ja igasugused tajud, mida kirjanik kindlate sõnade, fraaside või kujunditega seostab, võivad lõpptulemuses kaasa rääkida.

• T. S. Eliot, "Traditsioon ja individuaalne talent", tlk Jaak Rähesoo, rmt: T. S. Eliot, "Valitud esseesid", 1997, lk 15-16

• Aga päevaraamat kui usaldusisik, intiimne katalüsaator ja mõtiskluste aardelaegas - see ei ole totalitaarses riigis niisama lihtne. Kommunismi argielu teeb minust odava ja ajutise objekti. Kogu määratusuure veski masinavärk elab minu kergestisüttivusest, ei aja midagi nii kiivalt taga kui sahtlitesse peidetud päevaraamatuid, mõtteid, mis ei ole mõeldud avalikkusele, hoolega varjatud tähelepanekuid. Keeld on kommunismi üdi, süsteem tuksleb ja hingab sellest, ahmib seda sisse, toitub sellest. Aga inimesed, kelle elu korraldamine on kommunismi eksistentsi garantiiks, toituvad keelust kui oblaadist, kui igapäevasest leivast. Keeldude olemasolu on kommunismi essents ja mahl, nende bioloogia nõuab mind ja minu päevaraamatut oma eksistentsi kinnituseks. Julgeolekuministeerium harrastab banditismi inimeste mõtete ja tegude vastu, võtab inimeste mõtteid kui kuritegusid. Mitte miski ei tõmba seda banditismi rohkem ligi kui unustusse ja hukatusse määratud mõtted.
  • Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 35-36

• Meil on olemas kollektiivsed isiklikud traumad ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle lunastamine on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.
  • Marju Kõivupuu, "Me ei saa ajalugu tsenseerida", ERR/Vikerraadio "Vikerhommik", 13.06.2020