Vikitsitaadid

Tunne

(Ümber suunatud leheküljelt Emotsioonid)

See artikkel räägib emotsioonist, poliitiku kohta loe artiklist Tunne-Väldo Kelam.

Eva Hoppach, "Tunded" (1992)

Tunne ehk emotsioon (ka tundmus, afekt jms) on hingeline seisund, mis kujuneb kogemuste läbielamise protsessis ning sageli leiab väljundi inimese käitumises ja organismi füsioloogias. Tihti vastandatakse tundeid ratsionaalsele mõistusele.

Film

muuda
  • [Spock:] ".. kuid ma olen märganud, et tervislik emotsioonide väljendamine on tihti väga ebatervislik neile, kes on kõige lähemal."
".. however, I have noted, that the healthy release of emotion is frequently very unhealthy for those closest to you."
  • "Star Trek: The Original Series", 3.10 "Plato's Stepchildren", 27:20, Paramount Television, 22. november 1968, stsenaarium Meyer Dolinsky, vikitõlge BirgittaMTh

Proosa

muuda
  • Lapsed oskavad väljendada loendamatul hulgal õrnu tundeid, mis on olemas ka täiskasvanutel, mida need aga ei väljenda.



  • [Mr. Darcy Elizabethile:] "Asjata olen ma katsunud vastu panna. Sellest pole midagi kasu. Minu tunded ei lase ennast maha suruda. Lubage, et ma teile tunnistan, kui kuumalt ma teid imetlen ja armastan".


  • Mu suurim nauding oli tunda rõõmu rahulikust taevast nende haljaste metsade rüpes; kuid ma armastasin kogu Looduse muutlikkust: ka vihm ja torm ja kaunid taevased pilved tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid järvelained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud ratsu liikumisest.
Kuid mu rõõmud tulenesid üksnes looduse vaatlemisest ning mul polnud kaaslast; mu soojad tunded, mis ei leidnud vastukaja üheski inimsüdames, pidid saama raisatud elututele asjadele.
  • Viimane inimene! Jah, ma võin vabalt kirjeldada selle üksildase olevuse tundeid, tundes ennastki armastatud soo viimase jäänukina, kelle kaaslased on lahkunud enne mind...
    • Mary Shelley, päevikukirje romaani "Viimane inimene" kohta (14. mai 1824)


  • Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". Mõistuse harjutamine ja õilsate tunnete arendamine on mõlema täiuslikkuse jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ei saa varjata. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • "Muidugi, muidugi, Athos," vastas d'Artagnan, surudes ta kätt, "kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised tunded, mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha oma kodu, oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanud dünastiale, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud."


  • On vaid kaks teed, kuidas on võimalik vabaneda vihast, murest, hirmust, meeleheitest ja teistest soovimatutest tunnetest. Üks on see, kui mõni vastupidine tunne on niivõrd tugev, et võtab meie üle võimust. Teine on see, kui me oma sisevõitlustest kurnatuna oleme sunnitud alla andma ning ei hooli enam millestki. Meie aju emotsioonikeskused lõpetavad töö ning me langeme ajutisse apaatiasse. Dokumentaalselt on tõestatud, et selline ajutine kurnatus moodustab tihtipeale osa kriisist, mis lõpuks laheneb pöördumisega. Seni kuni haige hinge egoistlik mure on kui valvur ukseavas, ei pääse sinna usust kantud eneseusaldus. Kuid niipea, kui esimene kaob, olgu või hetkeks, kasutab teine kohe võimalust. Olles kord hinge pääsenud, võib usust kantud eneseusaldus sinna ka püsima jääda.
    • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 225


  • Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele.
    • Abel Clarté, tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist", Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 185–186


  • Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
    • Max Jacob, tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming, nr, 7, 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist", Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 186


  • Olen hoidnud oma mälestusi ranges saladuses, algul väga suure häbi- ja enesepõlguse tundega, aga seejärel, kui aastad olid mind tasandanud, kui aastad olid loonud vahemaa ja täitnud kuristikke, kõige meeldivama tundega, tahaksin öelda kuritegelikult veetleva mälestusena, millele nüüd viimaks olen leidnud õige koha. Sest kirjutades olen lõplikult vabanenud kõigest selle poolt põhjustatud hingelisest kohmetusest ja võin vaadata seda ilma kireta nagu paberõhukest lille, mille ma oma meelehärmiks leidsin äramääratud raamatu vahelt ja mis on oma lõhna kaotanud.
  • See on ohtlik maa, härra. Siin maal on palju nõidust. Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks.
    • Mika Waltari, "Fine van Brooklyn", tlk Piret Saluri, Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk ??



  • Issand, kui kole aeg on noorus! Nii vägevalt tundeid ja nii kesiselt aimu, kuidas neid taltsutada!
    • Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 114


  • Puuduvate tunnete teesklemine on inimeste privileeg.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, Tallinn: Eesti raamat, 1973, lk 90


  • Kõik asjad — ka mõtted ja tunded — saavad hinda juurde nende kaotamisest. (lk 14)
  • Tunded algavad tihti kulminatsioonist. (lk 20)
  • Inimene on huvitav instrument, tema tunnetel mängimine suubub ikka traagilisse muusikasse. (lk 46)
    • Arvo Valton, "Märklaud kilbiks", Tallinn: Eesti Raamat, 1980


  • [Treatle:] "Ta on tõepoolest teadmatuse piire kaugemale nihutanud. On nii palju asju, mida me universumi kohta ei tea."
Nad mõnulesid mõlemad veidra sooja hõõguse paistel, mida tekitas tunne, et nad on tohutult rumalamad kui tavalised inimesed, kelle rumalus piirdub üksnes tavaliste asjadega.
  • Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 1999, lk 164


  • Mis päeval meie abielu ametlikult lahutati? Ma ei mäleta. Ma ei leia mingeid dokumente, mul ei ole neid iial olnudki. Ma mäletan vaid, et ei olnud mingit tunnet, kui advokaat helistas, et lahutusega on korras. Mul ei olnud mingit tunnet.
Kuid miskipärast ärkan öösel oma nutu peale üles. Mul pole kurb, ma ei igatse teda taga, kuid nutan hommikuni välja.


  • Õnn, see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab pea.




  • Automaatse käitumiseni on raske jõuda – me allume me oma tunnetele või ratsionaalsele arutluskäigule, ja on raske öelda, kust algab vaba tahe. Ühelt poolt determineerib loogiline arutluskäik sammud, jätmata võimalust otsustada teisiti, kui näeb ette ratsionaalne järeldus. Sellele vastandub näiliselt tunne, mille järgi talitada. Kuid nii, nagu on ette määratud loogilise arutluskäigu tulemus, on seda ka emotsionaalse otsuse oma. Väärtused, mida kanname, on tihti pärit lapsepõlvest ning lapsepõlve mõju teadvustamata käitume nagu robotid.





  • Ideaalis esitab teos ennast ise. Mida vähem on mind laval, seda parem. Minu ideaal on suuta end vabaks lasta ja anda teosele ainult selle osa, mis talle kuulub ja sobib, ülejäänu minetada ja tagaplaanile jätta. See on emotsioonide edasiandmise puhul oluline. Ütleme nii, et kui oled väga vihane ja mõtled põhjustele, miks sa seda oled, siis tavaliselt seda tunnet ennast enam väga kauaks ei jätku. Et viha ülal hoida, peaks hoiduma mõtlemisest. Kurbusega on samad lood. Emotsioon elab ainult siis, kui sa ei lähene sellele ratsionaalselt.
  • Olen lapsest saadik nautinud muinasjutte ja kangelaslugusid just selle emotsiooni pärast. Neis lugudes on rõõm üldjuhul vaid lõpptulemus ja see on olemas üksnes tänu kogetud valule, vihale ja kurbusele. Need tunded on mulle (nagu ka nende lugude peategelastele) omamoodi teetähised ja motivaatorid, et edasi liikuda, ja annavad mingit essentsi mu enda olemisele, märgi, et olen elus. Rõõm eksisteerib minus kindlasti, kuid see on pigem värviline detail muidu tumedamas tundelõimes.
  • Muusika on natuke nagu emotsioonidega värvimine. Kui sina tunned midagi ja suudad seda kajastada, siis on väga suur tõenäosus, et keegi teine tunneb ka midagi. Ja see on eesmärk. Muidugi mitte emotsioon emotsiooni pärast, aga selleks, et jõuda endas millegi sügavamani.

Luule

muuda

see õnnis meeleolu, milles kogu
müsteeriumi raske koorem, rusuv
maailma käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me vere liikumine
just nagu katkeks ja me kehana
küll suigume, kuid saame elus hingeks;
me silm, mis vaikse kindluse on saanud
harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb
elava olemust.

  • William Wordsworth, "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18


Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädawusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.


Tunded - need varjavad alati püünist.
Tunded, need kardavad alati tuld.
Pilkases pimedas viimane sulg
liueldes langes mu luigekostüümist.

  • Doris Kareva, "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"

Kirjandus

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tunne&oldid=117631"