Virmalised

Proosa

Unustanud kõik muu maailmas, olid nad, ise seda märkamata, asulast läbi jõudnud. Ja justkui selleks, et seda kohtumist pidulikuks teha, lõid laotuses lõõmama virmalised. Algas põhjataeva imeline värvidepidu.

Vaata, seal viskus üles kahkjas leek ja sööstis taevasse nagu määratu valguspilv, samasugune lõi loitma taamal, juba sähvatas kolmaski. Näis, nagu oleks seal, Jäämere ääretus avaruses kellelegi meeletule pähe tulnud külma tulega vallatlema hakata.

Kord siin, kord seal keerlesid hoogsalt kõrgusse värelevad kahkjassinised lehvikud, põimusid üksteisesse ja nilpsasid taevast. Värvid vaheldusid alatasa ja silmale vaevalt märgatavalt, nagu oleksid kõik seitse vikerkaarevärvi õhumeres segunenud, ja keerlesid, hubisesid ning vilkusid nüüd seal. Taevas helendas ja küütles värvivarjundite peenimates üleminekutes, valgus kord kustus, kord sähvas loitma pimestavalt heledate ringidena, mis silmanähtavalt ühtejärge muutusid. Kord väreles valgusvihk paigal, kord siirdus ta kuskile teisale, et seal ootamatult lõõmama lüüa uue pitsimustrilise kangana, kord, kuhjunud kokku õõtsuvate pilvedena, lagunes äkki ja muutus sarnaseks muinasjutuliste kristallpaleede varemeile.

Täistuisanud tundrat valgustas mingi eriline, ebamaine valgus ja näis, et sellel valgusel polnud otsa ega äärt.

Vassili Juhnin, "Põhjavalgus", tlk Alide Dahlberg, 1965, lk 89-90

Praegu on põhjavalguse haripunkt. Mäletan, Soomes polnud pooltki seda, mis siin. See algab üsna vaikselt Plejaadide keskel külitava Kuu ümber lainetava virvendusega, näib, nagu oleks keegi virutanud laia kuupooliku päris selgesse öisesse vette ja tekitanud peenekoelise hõbedase ringluse tema ümber. Kirdes Kaksikute kohal rahuneb see lainetus pikaks kahvatuks maketiks liivasest merepõhjast, all horisondi kohal väriseb tumeroheline oliivne kuma. Lõunas on tulipunane hõõgus, sellest läbi lõikuvad pikad eredad välgud. Läände see heleneb, kontuurid teravnevad, paistab nagu oleks kustki hiiglaslikust katuseräästast murtud lai jääpurikais ja -nõeltes serv ja riputatud Kaalude külge. Alles loodes ja pärispõhjas dünamiseerub selle valguse purse. Luike pole näha, tema kohal välkleb pimestavalt hele leek. Põhjas sõidavad nagu mingid igivanad teravapurjelised karavellid, mässuvad üksteisesse, sulanevad, eralduvad, põrkuvad, plahvatavad, moodustuvad äkki uuesti pisut madalamal, õhkuvad violetselt, lõõmavad kõrgemale tulest punasemaks ja kuust kollasemaks, muutuvad sakilisteks, kujutlen neid juba tohutu lõkkenam mida kustki kellegi nägematu käsi paneb kõikuma ja lõõmatama lakkamatult tulle torgatavate oksakestega.

Kirdes on mingisugune tuul käinud üle mu liivapõhja ja pikkade luidete. Seal on nüüd jälgi, kriipse, hunnikuid.

Ja hetk-äkki tõmbub kogu helendav laotus nagu konvulsiivses valus üles Põhjanaelale kokku. Ta värvub tumekarmiini ja sinkja violetiga. Kolm, neli, siis kogu taevaid lõhestavat välku. Ning kottpime öö.

Kuu ujub nagu kustki varjust kesktaevale, tähed sädelevad, puhub jahe tuul.

Ja Põhjanael on peaaegu seniidis.

Väga ilus on see põhjavalgus. Temas on midagi ibsenlikku, rahutut, mäslevat, kirglikku, vormitut. Siin ei saa temale mitte-kaasa-mässelda ja kiretseda. Dünaamiline, võimas peegel.

Raimond Kaugver, kiri Sigrid Kurvisele, Vorkuta, 26. september 1948, rmt: "Kirjad Sigridile", koost Eneken Laanes, 2020, lk 466-467

Armastusega on vist nagu virmalistega - kõik teavad, aga vähesed on näinud. Armumisel ja armastuselgi ei tehta tihtipeale vahet, ammuks siis veel viimase eri helistikel. Mõni ime - totaalne tunne on jõukohane vaid vähestele, sugugi kõigil pole julgust seda vastu võtta.
- Doris Kareva (Kalev Kesküla, "Imestus ei lakka". Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008)

Luule

Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis
palju enamat kui aru. [---]
Otsides tõde lammutasime poole laotust ja viskasime laiali virmaliste virnu.

Artur Alliksaar, "Morbiidseid maastikke" 1, rmt: "Päikesepillaja" (3. trükk 1997), lk 347

Põhjamaa, me sünnimaa,
tuulte ja tuisuööde maa,
range maa ja kange maa,
virmaliste maa.

Enn Vetemaa, "Laul Põhjamaast" Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe muusikalist "Pipi Pikksukk" (1969)

Kirjandus

Lennart Meri, "Virmaliste väraval", 1974