Vassili Juhnin

Vassili Juhnin (12. jaanuar 1907, Zanulje, Komimaa - 23. november 1960, Sõktõvkar, Komimaa) oli komi kirjanik.

"Põhjavalgus"

Tsitaadid väljaandest: Vassili Juhnin, "Põhjavalgus", vene keelest tõlkinud Alide Dahlberg, 1965.

Videvikus suudab madalukesi koolipinke vaevu eraldada. On vaikne nagu mingis urus. Tarakanid krabistavad. Kapi alt lipsavad hiired välja — nad otsivad laste einest mahapudenenud raasukesi. Äkki ühes pingis liigutab keegi... Teises ohatakse raskelt... Kolmandast kostab nuuksumist... Ja niisugusel korral tikubki nutt peale. Jäeti ju ilma lõunata ning unustati siia... Uks on lukus ja välja ei pääse kuidagi.

Millise pahateo eest neid siis luku taha pandi? Võib-olla on lapsed on suured süüdlased, et polnud võimalik nendega teisiti toimida? Ei, nad on süüdi ainult selles, et julgesid koolis poetada mõned sõnad oma emakeeles, oma isade ja vanaisade keeles, selles keeles, milles nad ütlesid oma esimesed sõnad ja mida kõnelemast nad lakkavad alles hauas.

Vassili Juhnini koolimälestused tsaariajast, tsiteeritud tõlkija Alide Dahlbergi eessõnas

Vanemkarjus Pavel Lambei istus voori ühel nartal ja tukkus, kõikudes liikumise taktis. Ta sarnanes määratu öökulliga. Päevinäinud vana soviku hall turris karv meenutas linnu sassiaetud sulestikku, pähetõmmatud ümmargune peakott varjas nägu.

Tukkumine oli ergas sõidutukastus. Karjus kuulis ja tundis kõike enda ümber selgesti, samuti nagu ta ilma igasuguse pingutuseta püsis oma kolikoormal. Narta ette rakendatud põdrakolmik nälpsas käigu pealt samblikku, mis paiguti lume alt paistis; kuskil eespool haukusid koerad, püüdes karjast eemaldunud põtru kokku ajada; oli kuulda, kuidas valvekarjus kergel nartal mööda kihutas; lõunatuul hakkas tugevamini selga puhuma. (lk 7)

Vanamees oli rahul, talve jooksul oli põtru toredasti nuumatud. Poolteisetuhande-pealine kari pöördus tagasi koju, kaotamata ainsatki looma. Ega siis rajooni ajaleht asjata talve jooksul kolm korda märkinud "Uue Põhja" kolhoosi karjaste tööd ja esmajoones Pavel Kalistratovitš Lambei oma.

Kolhoosnikud võtavad neid rõõmsa käraga vastu ja autasustavad ning premeerivad. Nõnda oli see juba tunamullu, mil Kallaste külas kolhoos organiseeriti. Kuidas siis küll noored vanamehi kadestavad! Küllap nüüd ka Andrjuša, Lambei armas poeg, viimaks ometi taipab, milline au on olla põdrakasvataja.

"Tal on juba ammu aeg mõistus pähe võtta ja tõelise tööga tegelema hakata," mõtles vanamees suigatades. "Kes siis muu kui poeg peab isa asemele astuma..." (lk 7-8)

Pavel Kalistratovitši poeg Andrei sündis, nagu kõik põdrakasvatajate lapsed, tundras, rändlaagris. Kuni kümnenda eluaastani elas ta karjade juures. Kuid pärast ema surma saatis isa poja külasse kauge sugulase Iljinitšna hoole alla. Külas oli algkool. Andrjuša ei jõudnud lõpetada veel neljandat klassi, kui kool muudeti seitsmeklassiliseks.

Isale ei olnud poja selline eluviis südame järele — ta ei tahtnud, et ta poeg tühjade asjadega tegeleb ja koolipingis pükse nühib. Kuid poeg tuli kooli jätta, sest asjasse segas vahele kooliõpetaja Jefim Ivanovitš Filippov ise, kes ütles: tuleb õppida. Filippovist aga pidas Lambei lugu. Ja hiljem ilmneski, et õpetajal oli õigus. Kirjatarkus on tänapäeval au sees, seda läheb vaja ka põdrakasvatuses. Aja jooksul võib Andrei brigadiriks saada, ja vaata et valivad veel kolhoosi esimehekski. Ohhoo! See on vanamehele juba suur õnn. Enneolematu õnn. (lk 8)

Pavel Lambei teadis muidugi, et igal asjal on oma aeg. Algul peab Andreist saama karjane, kõikide poolt lugupeetud inimene. Ilma rahva lugupidamise ja usalduseta ei tähenda ka kõige tugevam inimene midagi. (lk 8)
Talle kihutas vastu valvekarjuse rakend.

"Pavel Kalistratovitš, põder poegib," hüüdis mees juba kaugelt.

"Nii vara? Kus on emapõdrad? Aja kiiremini!" kamandas Lambei.

Brigadir oligi juba äsjapoeginud emapõdra juures. Ema keerles oma väetikese ümber, rahutult häälitsedes: "Krr, krr..." Põdravasika alles niiske pruun karv läikis, peenikesed jalad suutsid loomakest vaevu kanda.

Heldinult vaatas Lambei seda pilti, ta näojooned pehmenesid ja muutusid sõbralikuks, kevadtuulest punetavaid silmad tõmbusid niiskeks.

"Oi, kui saamatu sa oled, kui saamatu! Ei suuda kuidagi nisa üles leida. Noh, näe, siin ta on, siin..."

Ja vana karjus hakkas vasikat ja ema abistama.

"Ta on meil õnneseen, sündis parajal ajal," ütles brigadir. "Seni kui siin peatume, kasvab ja tugevneb." (lk 10-11)

"Vaata taevast," näitas Pavel Kalistratovitš käega. "Võib-olla siis taipad? Näed, kajakad lendavad. Ka linavästrikke on siin nähtud."

"Neid on mul, jah, küll väga vaja!" surus brigadir nüüd läbi hammaste. "See aeg on möödas, mil igasuguste märkide järgi elati."

"Eksid!" läks vanamees keema.

Kõik, mis pärines isadelt ja isaisadelt, oli Pavel Kalistratovitšile püha. Brigadiri teravate sõnade mõjul hakkas vanamees värisema nagu palavikus. Ta jässakas kogu muutus nagu kergemaks, väsinud silmad tõmbusid veelgi rohkem pilukile.

"Need märgid tulevad kaugetest aegadest, meie isaisadelt ja vaarisadelt. Karja meie ei peata," ütles ta siis otsustavalt ning vasikale osutades sõnas:

"Neid tuleb iga päevaga üha rohkem juurde. Kui meie ei jõua karja kindlat jääd mööda üle jõe viia, võib juhtuda õnnetus — noorkari hukkub. Puhkuseks peatuda pole kunagi hilja. Küll puhkavad, kui külla jõuavad!" (lk 11)

"Kas on niisugust asja enne nähtud, et põlise põdrakasvataja poeg ei sammu isa käidud rada mööda?"

Rahulikult ja kaalukalt sõnas Jefim Ivanovitš:

"Ei saa elada ainult nii nagu enne, Pavel Kalistratovitš. Vanasti olid sina rikaste põdrakasvatajate juures sulaseks, mingeid õigusi sul polnud, elasid nagu viimane koer. Nüüd aga oled sa kuulus karjus ja lugupeetud inimene kogu rajoonis!"

Lambei võpatas — õpetaja sõnad tabasid märki. Kuid milleks talle see kuulsus, kui ta kõrval pole tema armastatud poega?!

"Vanema süda pole mängukann, kui see on kord haavatud, siis ei paranda seda keegi," pitsitas Lambei vaevaga sõnad suust. "Kellele ma jätan kõik selle, mis mul on, kõik, mida ma valdan? Kes ulatab mulle tilga vettki, kui ma vanaks ja jõuetuks jään? Mul ei ole teist poega peale Andrei. Sa vaikid, Jefim Ivanovitš? Mis? Mu tõde on sulle nagu tuhk silmadesse?"

"Maailmas on olemas teine, palju suurem tõde, Pavel Kalistratovitš," vastas Filippov.

"Ma ei taha sellest midagi teada." Lambei ei andnud järele. "Ma olen vanaks jäänud ja mulle on vahetust vaja. See on minu tõde!"

Jah, nii see on. Pavel Kalistratovitš vaatab elule läbi põdrasarvede. Ta ei lase enesele mõttessegi tulla, et tundras võib elada kuidagi teisiti, ilma põtradeta, ilma sellise eluta, nagu see on põdrakasvatajalt kujunenud sajandale jooksul Selline oli Lambei tõde, Andreiga oli teine asi. Kool, raamatud, omandatud teadmised avasid talle teise, avara maailma. Kui talle teatavaks sai, et tundras peituvad suured varandused, läks ta pikemalt mõtlemata ekspeditsiooniga kaasa. See suur tõde, millest kõneles Filippov, oli Andrei poolel. (lk 13-14)

Mõned päevad sõidu algul olid sombused ja külmad. Niiske tuul puhus Lambeile nii tugevasti selga, et paiguti ei pruukinud isegi sõuda — paat libises ise edasi ja tantsiskles valgevahulistel lainetel. Kusagil jõe keskpaigas, keset tormitsevaid laineid nutsid isakaurid, vanamehe pea kohalt aina lendasid vihinal üle hilinenud pardiparved, hanede käratsemine kostis järvedelt, mis kogu tundras siia-sinna olid laiali paisatud. (lk 18)
Lugu juhtus juba üheksateistkümnendal aastal. Ižma ülemjooksul oli nälg. Inimesed sõid nulukoort, läksid paistesse ja surid. Popov, nende paikade põliselanik, otsustas hirmsa taudi eest põgeneda. Ta oli julge ja kogenud mees. Kuid kuhu põgeneda? Kuhu viia naine ja lapsed? Muidugi — viljarikkasse Siberisse! Kuid tee sinna? ... Algul tuli sõita Ižmad mööda, siis Petšoorat mööda kuni Narjan-Marini, sealt kaht merd kaudu Arhangelskisse, viimasest raudteel edasi. Kui palju tuhandeid verstasid! Peale selle möllas veel kodusõda. Igaüks ei julge sellisele teele asuda.

Ta ehitas telgiga parve, pani peale oma naise ja kaheksa last, üks teisest väiksem, ja tõukas parve kodukaldast lahti.

Ižma kevadveed möirgasid vihaselt. Jõgi kandis parve nii tormakalt edasi, et see sogastesse kärestikesse peaaegu ümber oleks läinud.

Umbes nelisada versta ujus parv Popovi perekonnaga järskude metsadega kaetud kallaste vahel põhja poole, Petšoorani välja. Seal istus Popov perega aurikule, ja selle asemel, et merele sõita, hakkas mööda Petšoorat ülespoole suunduma ja pöördus Ussale, kavatsedes siit maad mööda üle Uraalide Siberisse pääseda. (lk 18-19)

[Kivisüsi:] Lambei palus Popovi jutustada, kuidas ta sellesamase kivi leidis.

"Mäletan," alustas Popov oma jutustust, "meie pojaga küttisime nendes paikades. Vaatame, kaldad on täitsa püstloodsed, pole nad ei kivist ega graniidist — kihilised. Kihid aga on mitmevärvilised: hallid, punased, mustad. Ma peatasin paadi. Oota, mõtlesin ma, vaatan õige, mis see niisugune siin on. Lõin sealt, kus kõige mustem oli, tükikese lahti ja proovisin seda hambaga — ei, kivi see ei ole. Siis taipasin mõned tükid tulle visata. Vaatan — põleb. Siis lõi mulle pähe — kivisüsi! Hõikan: "Pojake, kas tead ka, mida me leidsime?!" — "Mida siis?" — "Aarde. Tohutu varanduse." — "Kulda?" — "Kulda, pojake. See kuld põleb väga suure kuumusega ja heledasti. Selle kulla eest ütleb Lenin meile aitäh.""

"Kuld... süsi..." pomises Lambei hämmeldunult. "Räägitakse, et sa oled põleva kivi leidnud."

"Võib ka nõnda nimetada — põleva kivi. See on üks ja sama." (lk 20)

Põline kütt Popov ei suutnud erutuseta kõnelda nugisest, saarmast ja oravast, keda siin, tundras, võib näha ainult unes.

"Aastast aastasse mõtlesin Siberisse-sõidust," ütles ta. "Kuid ikka lükkasime kuidagi edasi. Siis hakkasime harjuma. Palju on siin ulukeid ja jõed on täis kalu..."

"Sa räägid õigesti, inimene pole mõni udusulg," lõi Lambei sekka. "Jäid paigale ja ajasid juured maasse. Tundra, vennas, see on terve maailm! Kui teda armastama hakkad, ei tee ta sulle ülekohut." (lk 21)

Lambei mäletab kõike kuni peensusteni, isegi seda, kuis tema poolt üleskohutatud linavästrik kolme-nelja tiivalöögiga jõe teisele kaldale lendas. Mäletab, kui ettevaatlikult kajakas häälitses. Helitult tiibu lehvitades lendas ta Ussat mööda ülespoole, vähehaaval ikka väiksemaks jäädes, kuid enne kui ta täiesti jõudis kaugusse hääbuda, kadus ta vasakul kaldal kasvavate pajupuhmmade varju. Ei ainuski hääl, ei ainuski elusolend häirinud siis tundra õhku, mis oli päikesekiirtest küllastunud, ega jõe hääletut voolamist, mille vesi oli puhas; ja selge kui pisar. Need olid sellised hetked, mille pärast, näis, ka linavästrik soojalt maalt siia lendas, ja kajakas, lahkudes lõunamerede kallastelt, siin pelgupaika otsis. Kuid kütt teadis, mispärast lendavad siia, kaugesse Põhja, need suliskülalised, mispärast nad just sel ajal on siin nii vaiksed, kui neid ei kohutata. Siin on nende kodumaa. Nad lendasid siia pesitsema. Emalinnud hauvad mune ja isalinnud toidavad ning valvavad neid. Ja nii sünnib see kogu ääretus tundras, kõigis neis paigus, kuhu iidsest ajast pole saanud inimese jalg. (lk 22-23)
Ja kalad! Kui tohutult palju neid siin oli! Ja kui lihtsalt nad näkkasid! Mõnikord ei jõudnud veel õnge kärbsega sissegi visata, kui harjus napsas selle juba lennult suhu.

"No oodake ometi, ärge tormake!" naljatas siis kalur. "Õng ei ole ju noot, kõiki ei saa ikka korraga välja tõmmata."

Lühikese ajaga püüad mõnikord nii palju, et paat küljeli kaldub. Sattus õnge ka suuri kalu nagu halud. Selliseid, vedas ta ettevaatlikult, õngenööri ümber käe mässides, enda poole. Ja õngitses ta kui kaua tahes, ikka võttis kala sama aplalt. Lõpuks hakkas vanamees enda üle, inimese täitmatuse üle vihastama... Vihastas küll, kuid õngitses edasi. Puhkas mõned korrad, ja hakkas jälle peale. (lk 23)

Pavel Kalistratovitš hakkas ta kõnet kuulatama, püüdes taibata, millest on jutt, Ilmnes, et esimene viisaastak on juba täidetud. Uued linnad on kerkinud nagu seened maast, on ehitatud raudteid, tehaseid, palju tehaseid, ja nüüd, näed, tuli järjekord tundra kätte, mis pole millegi poolest viletsam kui teised paigad,

"Mis veel! Või pole viletsam!" käis isekas mõte Lambei peast läbi. "Annab otsida paremat!"

"Siin meie ümber on varjul arvutud rikkused," kõrgendas vihmakuues mees häält. "Need on peidetud tundra sügavustesse. Ei kauged vahemaad, ei kuumus ega pakane suuda meid takistada, meie toome need rikkused välja ja muudame nad kogu rahva varaks. Meie muudame tundra imekauniks tõotatud maaks. See on aga väga raske, seltsimehed. Meil pole siin naabruses ei linna, mis raskel hetkel võiks meile appi tõtata, ega tehast, millele täna tellimise annad ja homme valmistoote kätte saad. Meie oleme sõitnud Bolšezemelski tundra kõige kaugemasse soppi. Teekond siia on vaevaline ja kestab kuid ning on võimalik ainult lühikese navigatsiooniperioodi jooksul."

Lambei trügis veelgi lähemale.

"Ja olgugi et praegu veel väga vähesed Vorkutast midagi teavad, see nimi pole veel maakaartidele kantud ega teatmikkudesse võetud, teame meie ometi, et juba kõige lähematel aastatel hakatakse täie jõuga lahendama probleemi, kuidas omandada neid rikkusi, mis selle piirkonna põues puhkavad. Ja tulemused kujunevad üle ootuste suurepärasteks." (lk 24)

Ka Lambei sõudis kaldasse. Kuid puhkamise asemel ronis ta kõrgele kaldale, lootuses näha siit mõnd kauget suitsu, mis võib-olla ta Andrei juurde juhatab.

Esimene, mis talle silma hakkas, oli määratu suur tulipunane päike. Näis, nagu ootaks see kannatlikult, millal võib ometi kord peituda, silmapiiri taha pärast väsitavat, juba nädalapikkust rännakut mööda taevalaotust.

Häirimatult rahulik valguskeha liikus vaevu märgatavalt edasi oma kesköise peatuspunkti suunas. Künklik tundra, mis kaugusest paistis kaetuna ühtlase rohelise kattega, hakkas nüüd üleni kirendama. Lõuna poolt olid kingud tumedad, pruunika varjundiga, ja näis, et nende kohal ripub tinaraske õhk. Kuid maksis ainult ümber pöörata, ja pilt muutus. Madalale laskunud päike kuldas rikkalikult kinkude esinõlvu, peegeldudes järvede klaasselgel pinnal.

Põhja poolt muutusid kingud heledaks, nad olid nagu klaasist, olgugi et asusid üsna kaugel. Alles sulamata lumi sätendas nagu kalliskividega ülekülvatud, väreles ja helkles päikese käes, isegi pilvekillud, mis olid laskunud kinkude kohale, helendasid järvepinnalt peegelduvates kiirtes nagu hõõguvad söed.

Päikesepaistelise öö ülev pilt kutsus vanamehe südames ellu sellise tunnetetulva, et ta oleks tahtnud üheaegselt nutta ja naerda.

Lambei elu jooksul oli karm loodus talle igasuguseid ootamatusi toonud. Igal suvel oli küllalt päikeselisi öid, võib-olla veelgi kaunimaid kui täna, kuid niivõrd heldis ta esmakordselt. Vanamees ei mõelnud selle üle, miks see nii oli, ta seisis ja ainult vaatas, senikaua kui talle meenus, et ta peab ikka ka natuke magama.

Vahepeal oli päike oma teel silmapiirini jõudnud, veeres veidi seda mööda edasi ja siis, nagu pettunud selle üle, et teda puhata ei lasta, hakkas kiirustamata ülespoole tõusma, olles märgatavalt värskem ja heledam. Algas uus päev. (lk 25-26)

Haned sattusid ikka rohkem ja rohkem ärevusse, laksutasid tiibu ja käratsesid vihaselt; nad ähvardasid kedagi ning ujusid seejuures üha lähemale kaldale, mille poole hiilis ka kütt.

"Vist märkasid!" mõtles Lambei tusaselt ja varjas end hetkeks põõsa taha. Kuid samal silmapilgul püüdis ta kõrv hanede üldises lärmitsemises nii meeleheitlikke karjeid, nagu kisendaks keegi surmahädas. Pavel Kalistratovitš ajas enda sirgu. Tema ees kaidavõsas käis tõepoolest meeleheitlik võitlus — seal kägistas polaaröökull hane. Jahimees tõmbas püssikuke vinna, tõstis püssi palgesse, kuid ei lasknud.

Öökull oli hane selga laskunud, pigistas teda tiibadega ja püüdis oma nokaga linnu pead tabada. Hani kisendas, rabeles, peitis pead ja tagus võimsate tiibadega. Suled lendasid igasse külge. Kogu haneparv, kes oli end kalda äärde kokku surunud, raevutses kõrvulukustavalt.

Lambei ei talitsenud end enam, kõike unustades sööstis ta öökulli poole. Paari hüppega oli kütt heitlejate juures, haaras ühe käega öökulli tiivast, paiskas röövli kõigest jõust vastu maad ja astus talle siis jalaga реаle. Lambei teises käes rabeles puruksrebitud hani üha nõrgenevate tiivalöökidega.

Korraga jäi kõik vaikseks. Haned ei jõudnud veel aru saada, mis oli juhtunud ja mis nüüd tuleb tetia. Siis andis üks neist häiresignaali. Haneparv võpatas, pistis kaagutama ja sööstis järve keskpaiga poole, lastes käiku nii tiivad kui jalad. (lk 27)

"See'p see on, kulla mees, see'p see on," katkestas vanamees Fjodori lause, "põtradeta on tundras kõht tühi, ihu paljas, ja nagu öeldakse, ka jalg tiivutu. Meiesugune sünnibki ju seal, kus põtru karjatatakse. Nende juurest viib lõpuks ka ta tee teise ilma." (lk 30)
Pavel Kalistratovitš ei leidnud, mida vastata. Ja kuidas ta saigi sõnadega väljendada seda, mis toimus ta hinges.

Ta sammus narta juurde ja hakkas koormat lahti tegema. Kui ta pingule täistuubitud koti kätte sai, pistis ta käe kotti, heitis siis pilgu Fjodorile, nagu teda hinnates, ja tõmbas kotist pundi polaarrebasenahku.

"Sina, Fjodor Ignatjevitš, kiskusid mu surmasuust välja," ütles vana kütt, "sa tegid mu nägijaks ja andsid mulle prillid, mis päikese võidavad. See kõik maksab palju rebasenahku, ja räägitakse, ka veel palju soobli omi. Võta need ja ära pahanda, et vähe annan."

Nüüd ei leidnud Fjodor niipea sõnu.

"Pidage, pidage, Pavel Kalistratovitš, oodake... Nii ei tohi," pomises ta.

"Miks ei tohi?" imestas Lambei. "Eks inimese hing ole alati inimesega kaasas. Ja kui sa inimest vihastad, muutub ta hing kalgiks, teed talle aga head, muutub hing pehmemaks ja soojemaks. Mitte kunagi, vennike, ära vala paremaks muutunud südamele külma vett."

Fjodor surus mõlemad käed vastu rinda.

"Kas ma ei abistanud siis teid puhtast südamest?"

"Ma ei mõtlegi ju teisiti," vastas vanamees. "Inimese hinge ei saa rahakotti pista ega kaaludele mahutada. Ainult vanakuri võib seda osta. Nii ütlevad vanad inimesed."

"Kui lugu nii on, siis tuleb võtta, et teie hingele mitte külma vett valada, nagu ütlete. Kuid andke mulle ainult üks nahk mälestuseks."

Ja kui Lambei ikka peale ajas, ütles Fjodor:

"Noh, vaadake, eks minul ole ka hing, Pavel Kalistratovitš! Ja see hing tahab võtta ainult ühe naha. Ärgem vihastagem siis teda. Teeme nii, nagu tema tahab." (lk 65-66)

Kui keegi oleks Andreid näinud, kui ta seda kirja luges! Sõnad langesid Andrei kaela nagu mesilaspere ja nõelasid talumatult. Sõna tõsises mõttes põles ta häbist, meenutades oma rumalat käitumist. (lk 68)
Tõepoolest õnnestuski Ustinõtšil Pavel Kalistratovitši sel teel ehituste üle vestlema tõmmata. Ise seda märkamata kõneles vana karjus kiitvalt inimestest, kes jõudu säästmata tundras töötavad, kõige rohkem kiitis ta Ordõmovit. Ja ega asjata öelda - tilk tilga järel uuristab ka kivisse augu. Karjus oli nagu ümber tehtud pärast seda, kui ta lumetormist päästeti ja ta Ordõmovile koha kätte juhatas, kus kivisöekiht otse lagedal oli. Vanamehe noriv toon oli kadunud. Lambei oli muutunud vaiksemaks ja tagasihoidlikumaks. Endine sulane, kes nüüd kuulsaks põdrakasvatajaks oli saanud, oleks nagu alles nüüd arusaamisele jõudnud, et Põhja endine elulaad välja sureb ja võib-olla ei seisa tema armsa poja õnn hoopiski mitte selles, et isa teda enda juures hoiab ja talle iganenud elukäsitlust sisse tuubib. Ja üldse — kas on temal, vanal mehel, vaja nii palju enesele mõelda! (lk 69)
Oh meie isad, oh meie emad! Kas ei rebinud nad mitte samuti meid oma südame küljest lahti, kui meie, vaevalt suled selga saianud, jätsime maha kitsana näiva kodukoha? Eks nukrutsenud meiegi kodust lahkudes nagu Andrei, olgugi et igaühel meist oli oma lähetuskiri suurde ellu? Lendasime laiali nelja tuule poole: keskkoolidesse ja ülikoolidesse, tehastesse ja uusehitustele. Ja seal, võitluses teadmiste omandamise eest või visas töös mõnikord unustasime oma isad ja emad... (lk 73)
Peaveostrekk kulges otse edasi. Selle kõrgusest jätkus parajasti, et mitte pead vastu laetalasid ära lüüa, laius aga võimaldas inimesele vagonette kohates kõrvale hoida. Streki seinad olid vooderdatud pikkade pindlaudadega ja tihedasti tõestatud. Maasse kaevatud liipreid mööda kulgesid peened rööpad. Oli niiske ja paiguti porisevõitu.

Andrei jõudis vaevalt oma noorele saatjale järele. Kuid imelik — ta ei mõelnud sellele teele ega oma uuele tööle, ei mõelnud üldse kaevandusele, vaid talle näis, et ta kõnnib kas mõnes muistses koopas või mingi eelajaloolise hiiglalooma luukeres. Selle kujutlusmängu kutsus ilmselt esile ninna tungiv omapärane lõhn ja külm surnud vaikus, mis mõjusid nagu miljonite möödunud aastate hingus. Ja see maa-aluse riigi saladus vallutas esimesena tervenisti uustulnuka, kes ilmus siia tundrast. (lk 77)

Unustanud kõik muu maailmas, olid nad, ise seda märkamata, asulast läbi jõudnud. Ja justkui selleks, et seda kohtumist pidulikuks teha, lõid laotuses lõõmama virmalised. Algas põhjataeva imeline värvidepidu.

Vaata, seal viskus üles kahkjas leek ja sööstis taevasse nagu määratu valguspilv, samasugune lõi loitma taamal, juba sähvatas kolmaski. Näis, nagu oleks seal, Jäämere ääretus avaruses kellelegi meeletule pähe tulnud külma tulega vallatlema hakata.

Kord siin, kord seal keerlesid hoogsalt kõrgusse värelevad kahkjassinised lehvikud, põimusid üksteisesse ja nilpsasid taevast. Värvid vaheldusid alatasa ja silmale vaevalt märgatavalt, nagu oleksid kõik seitse vikerkaarevärvi õhumeres segunenud, ja keerlesid, hubisesid ning vilkusid nüüd seal. Taevas helendas ja küütles värvivarjundite peenimates üleminekutes, valgus kord kustus, kord sähvas loitma pimestavalt heledate ringidena, mis silmanähtavalt ühtejärge muutusid. Kord väreles valgusvihk paigal, kord siirdus ta kuskile teisale, et seal ootamatult lõõmama lüüa uue pitsimustrilise kangana, kord, kuhjunud kokku õõtsuvate pilvedena, lagunes äkki ja muutus sarnaseks muinasjutuliste kristallpaleede varemeile.

Täistuisanud tundrat valgustas mingi eriline, ebamaine valgus ja näis, et sellel valgusel polnud otsa ega äärt. (lk 89-90)

Teose kohta

Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon tõi komi rahvale vabaduse ja õnne. Komi vabariigi pind kattus ehitistega, rahvas sai oma kirjakeele, koolid ja instituudid. Kultuur, teadus ja kunst puhkesid õitsele. Sinna, kus kunagi laius tühi tundra, kerkis suur linn — Vorkuta, Petšoora kivisöebasseini tähtis keskus.

V. Juhnini jutustuses "Põhjavalgus" räägitakse kivisöelademete esimestest avastajatest. Nende lademete kohale püstitasid hiljem endised põdrakasvatajad vene vendade abiga Vorkuta — kaevurite, ehitajate, energeetikute ja metalitööliste linna.

Alide Dahlberg, eessõna, rmt: Vassili Juhnin, "Põhjavalgus", vene keelest tõlkinud Alide Dahlberg, 1965