Õpetaja

(Ümber suunatud leheküljelt Kooliõpetaja)

Õpetaja on inimene, kes räägib ise ja kedagi teist ei kuula. Tema ühiskondlik funktsioon on hajutada rääkimise ja õppevahendite abil alaealiste tähelepanu, et neid oleks lihtsam isoleerida ülejäänud ühiskonnast kinnipidamisasutustesse, mida nimetatakse koolideks. Selle tegevuse käigus võib juhtuda midagi alaealistele kasulikku, näiteks uute teadmiste ja oskuste omandamine, mil võib, kuid ei pruugi olla seost räägitava jutu sisuga.

Rõuge kihelkonna koolmeistrid.
Koolmeister Esslingenist.


Proosa

muuda



  • Teadupärast jagatakse keeled elavateks ja surnuteks. Neid, kes õpetavad kõiki keeli nii, nagu oleksid need surnud, nimetatakse filoloogideks. Teisi, kes õpetavad elavaid keeli ja keelt elavana, kutsutakse pelgalt keeleõpetajateks. Filoloogid põlgavad neid, olgugi et mõned maailma kõige hirmsamad inimesed kuuluvad filoloogide hulka, keeleõpetajate seas seevastu on hulgaliselt häid ja arukaid. See tuleb sellest, et peaaegu kõik keeleõpetajad on varem olnud midagi muud, nimelt tõelised inimesed, ja õpetajaks saanud lihtsalt juhuse läbi oma elu käigus. Õpetajate seas on neid, kes ootavad elult veel väga palju, ja neid, kes on juba liigagi palju läbi elanud: minema kihutatud printse, errusaadetud ohvitsere, valesti mõistetud luuletajaid, pettunud näitlejaid, noori neide, kellel on liiga palju õdesid-vendi, üliõpilasi, leiutajaid, pagendatuid. Kõik nad mõtlesid, soovisid ja unistasid omas keeles, andsid ja said vastuseid, tajusid tühjade sõnade määratut tähendust, kõne salvavat ja joovastavat jõudu ammu enne seda, kui saatus nad niikaugele viis, et nad küsisid: "Kuhu sa vanatädi taskunoa oled pannud?" ning vastasid seepeale: "Vana hea admiral istub aias ja nutab."
    • Hugo von Hofmannsthal, "Prantsuse keele väljendid" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3–4 2010, lk 14


  • Ma üldse ei tea, milleks neid õpetajaid vaja on, arvan et parem oleks, kui igaüks mängiks, nagu ise tahab.
(Kujutlen seda epistlit, mis nüüd Emmult saan!)
  • Lilian Semper, pianist ja muusikapedagoog, õpingute ajal Moskvast kodustele saadetud kirjas, 18.04.1958; rmt: "Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958–1961", Tallinn: Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum, 2017, lk 24


  • Õhtuti tuli koduülesandeid kontrollida ja peagi omandasin ma elukutselise hoiaku nende nõmeduskuristike kurbade uuringute suhtes ega lasknud neil end masendada.


  • Me ei pane õpetajatele ju pahaks, kui nad alati ei oska ühendada oma kaht armastust – õpitud eriala ja lapsi! Peaasi, et nad aeg-ajalt nii üht kui teist armastust üles näitaksid.
    • Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva", Tänapäev 2021, lk 83


  • Merle ja Ants istusid diivanil, X, Y ja mina toolidel. Õpetaja läks kööki ja meie istusime seni üsna vaikselt laua taga. Merle vahtis üksisilmi toa vastasseina. Ta põsed lõkendasid, silmis oli eriline läige. Õpetaja T. tuli köögist kannuga. Kannus oli kakao. Valati tassidesse ja söödi kooki ja muud. Meie Antsuga rääkisime veidike omavahel. Pidusöök oli haripunktil. Äkki kargas Merle diivanilt püsti, tegi ringi ümber laua, jooksis õpetaja juurde, haaras tal kramplikult ümber kaela kinni ja kriiskas: "Õõõbetaaja, õõbetaja, kaaallis õõbetajaa!" Õpetaja vabastas ennast tasapisi Merle haardest ja ta pilk peatus minul. Ta vaatas mulle teravalt otsa ja küsis: "Kas Viidingule ei olegi õpetaja kallis?"
Siis ma ei vastanud midagi.
Teen seda nüüd.


  • Poola päritoluga kihvt matemaatikaõpetaja, keda endamisi "prillmaoks" nimetasin, oli mind ühe ülesandega isegi armuliselt aidanud, kui kasehalu mahtu kuidagi ei osanud välja arvutada... Sama lühinägelik, paksude raamideta prillidega äbarik brünett, kes minu emale vanematekoosolekul oli ninakalt öelnud, et ta "tegeleb ainult andekate õpilastega!".
    • Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 13


  • [Rändõpetajad:] Järsku sundis kolin teda pead tõstma. Mööda heledat teerada lähenes kummaline rongkäik. See koosnes peamiselt eeslitest, kes vedasid väikesi eredate katteriietega vankreid. Vankrite kõrval sammusid vöökohani tolmused inimesed. Nad olid peamiselt meessoost, kandsid erksavärvilisi rõivaid – või rõivaid, mis olid erksavärvilised olnud vähemalt enne seda, kui neid aastaid läbi muda ja tolmu lohistati – ning neil kõigil olid peas kummalised mustad kandilised kübarad. [---]
Nad nägid välja nagu plekksepad, kuid ta teadis, et nende seas polnud kedagi, kes oleks osanud katelt parandada. Nad müüsid hoopis nähtamatuid asju. Ja pärast seda, kui nad olid oma asjad ära müünud, olid need neil ikkagi alles. Nad müüsid asju, mida kõik vajasid, aga mida nad tihti ei tahtnud. Nad müüsid universumi võtit inimestele, kes ei teadnud, et see üldse lukus on.


  • Siis tehti uks lahti ja Fredhøj tuli sisse. Ta vaatas üle ruumi. Läks siis akna juurde ja vaatas välja. Ja läks ukse juurde tagasi.
Ta ei vaadanud üles, ta ei näinud mind.
See ei olnud paljas õnn. Talle ei turgatanud see lihtsalt pähe, niisugust mõtet isegi ei tekkinud.
Ei saanudki tekkida. Ta polnud ju kunagi laste poole alt üles vaadanud. Nad olid alati temast madalamal olnud. All klassis või all õues või all saalis või all kirikus, alati all. Ta ei osanudki enam pilku üles lae ja valguse poole pöörata. Mitte selleks, et üht last näha.
Mina nägin teda ülevalt. Nagu ma varem kunagi ühtegi õpetajat ei olnud näinud. Ma nägin tema kõõma. Peanahal ja pintsakul.
  • Peter Høeg, "Piiri peal", tlk Tiina Toomet, 2004, lk 153


  • Ma pole kunagi kirjandi eest viit saanud või nii. Ühe korra sain küll nelja, aga siis oli mu sünnipäev ja meie õpetaja armastas sünnipäevade puhul veidi paremaid hindeid panna. Ta arvas siis alati, et on jõle lahe kuju. Õpetajad on juba kord sellised. Sinna ei anna absoluutselt mitte midagi parata. Nad arvavad, et kõik õpilased on lausa hullud heade hinnete järele. Nad tõepoolest arvavad. Huumor igatahes. Mõned muidugi on ka. Aga kindlasti mitte kõik.


  • Vanaema muretses väga isa poolikuks jäänud hariduse pärast ning leidis lahenduse, kuidas kooliteed jätkata. Et nende metsavahitalu oli ilusas mereäärses kohas, oli vanaemal kerge leida suvitajaid. Vanaema tegi tagumise toa puhtaks ja võttis sinna kooliõpetajast abielupaari. Illi sõnutsi olnud mees veel Oberlehrer. Suvitamise ja toidu eest vanaema raha ei võtnud, küll aga nõudis ta igal suvel, et nad õpetaksid mu isale koolitarkust. Nii õpetaski naine keeli, mees reaalaineid ja isa oli usin õpilane.
Mäletan, kui ma isalt ükskord küsisin, mis haridus tal on, vastas isa: kodune. Mina mõtlesin, et ta naljatab, sest kodus haridust ei saanud ju olla, kuid isa seletas, et vanasti olevat ta niimoodi kõigile vastanud. Siis oli peetud teda väga harituks, sest ainult aadlike lapsi õpetati kodus.



  • Teises klassis leidsin end ruumist, kus valitses kasvatamatutest jõmpsikatest ja lendavatest kustukummidest koosnev kaos – selline, mida varem normaalseks ei peetud – ei minu ega Craigi kogemuse põhjal. Seda kõike paistis põhjustavat õpetaja, kes ei osanud mitte kuidagi õpilasi kontrolli alla saada – ja kellele ei paistnud lapsed ka eriti meeldivat. Mis veelgi hullem, polnud kindel, kas kedagi meie õpetaja ebakompetentsus isegi üldse huvitas, õpilased kasutasid seda ära ja käitusid ebameeldivalt, tema jällegi paistis meist kõige hullemat arvavat. Ta nägi meid kui "halbade lastega klassi", vaatamata sellele, et meil puudus seal hämaras, masendavas keldrikorruse ruumis igasugune kord ja juhendamine. Iga tund seal klassis tundus põrgulikult pikk. Istusin õnnetult oma okserohelisel toolil – okseroheline oli 1970ndate trendivärv – ilma midagi õppimata ja söögivahetundi oodates, et saaksin koju emale kurtma minna.
    • Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 34


  • Kogenud õpetajaid kritiseeriv retoorika on jõudnud õpetajateni koolituste, konverentside ja muude kanalite kaudu. Pahatihti on õpetajal tunne, et mida kauem ta koolis töötab, seda rumalamaks ta jääb.
    • Heiki Raudla, Õpetajate Lehe peatoimetaja, "Raudvara pole vanaraud. Hariduses maksab töökogemus", rubriik: Arvamus, Maaleht, 31. august 2023, lk 14


Luule

muuda

Koolmeistrit ka ei taha
Ma kaasaks omale:
Neid mehi nagu kartsin,
Kui olin väikene.

  • Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38–39


Ema, panid mind õppima klaverit
ja kiitsid mu arabeske ja trillereid,
kuigi iga õpetaja arvates oli mu löök
veidralt puine, hoolimata noist heliredeleist
ja tundidepikkusest harjutamisest, mul polnud
kuulmist ning jah, mind ei saanudki õpetada.
Ma õppisin, õppisin, õppisin mujal,
muusadelt, keda polnud palganud sina, hea ema.

  • Sylvia Plath, "Rahutuks tegevad muusad", tlk Tiina Aug, rmt: "Luulet", 1990, lk 15


Sa oled ilus, tark ja hea,
mu oma õpetaja!
Sa kõigist kõige rohkem tead,
kuid tarkust endale ei pea,
mind õpetad, kus vaja.
Ma kooli olin tulnud vaid,
sa sedamaid mu sõbraks said,
jääd sõbraks eluajaks.
Ma soovin sulle lapsi häid,
siis rõõmsal meelel koolis käid,
mu kallis õpetaja.


Õpetaja vana muld ümber sai ta aeg
Lausus sõnu nii kui kuld sügavaid kui kaev
Oli kõhn ja vaikne mees tasane ja karm
Tuli põles silmades hinges põles arm


neljakymneaastane eesti keele õpetaja
sõidab bussis näoga akna poole
karikakrad libisevad mööda
õpetaja paneb suitsu ette ja tõstab jala yle teise,
akna taga on tuul.

  • Triin Soomets, "*akna taga iga päev ykssama maal...", rmt: "Valitud omadused", 2016, lk 15


Draama

muuda
  • Linnapealik: Sedasama pean ma tähendama ajalooõpetaja kohta. Ta on õppinud mees — seda on näha, ja teadmisi on tal maa ja ilm, ainult ta seletab nii õhinal, et unustab end ära. Ükskord ma kuulasin teda: no kuni ta assüürlastest ja babüloonlastest rääkis, ei olnud veel väga viga, aga nii kui ta Makedoonia Aleksandrini jõudis, ma ei oska öelda, mis temaga juhtus. Ma mõtlesin, et nüüd on tuli lahti. Jumala eest! Hüppas kateedrilt maha ja virutas tooli täiest jõust vastu põrandat. Makedoonia Aleksander on muidugi kangelane, aga peab siis kohe toole lõhkuma? Kroonu saab ju kahju.
  • Nikolai Gogol, "Revident", I vaatus, 1. stseen. Tlk Toomas Kall, LR 11/12 2009, lk 15

Allikata

muuda
  • Head õpetajad on teadlikud oma teadmiste vähesusest. Halvad õpetajad usuvad, et seda mida nad ei tea on vähem kui seda, mida teavad.
    • R. Verdi
  • Õppida saab ainult seda, mida armastad, õpetaja pole aga mitte see, kes õpetab, vaid ainult see, kellelt õpitakse.

Vanasõnad

muuda

Vaata ka

muuda

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel