Karikakar

Karikakar (Anthemis L.) on korvõieliste sugukonda kuuluv ühe- või mitmeaastaste rohttaimede perekond. Eestis on levinud kollane karikakar (Anthemis tinctoria) ja üsna hajusalt leidub valget karikakart (Anthemis arvensis). Tavakeeles nimetatakse karikakraks ka harilikku härjasilma (Leucanthemum vulgare), mis on valge karikakraga häbematult sarnane, aga mitmeaastane taim. Valge karikakraga sarnaneb ka kesalill (Matricaria perforata).

Emma Thomsen, "Vaikelu lillede ja liblikaga" (1844)

"Armastab, ei armasta". Jenny Nyströmi koopia Joseph Wilhelm Wallanderi maalist (1873)

Helena Westermarck, "Triikijad (tähtis küsimus)" (1883)

Elin Danielson-Gambogi (1861–1919), "Lilled aasal", s.d.

Berthold Woltze (1829–1896), "Pargistseen armunud neiuga", s.d.

Augusta Dohlmann, "Vaikelu karikakarde ja kellukatega" (1889)

Bernard Boutet de Monvel, "Karikakrad varjus" (u 1922)

Lilly Walther (1866-1946), "Lilled", s.d.

Proosa

• Ma otsisin endale vabandust ja seda leidmata korjasin teeäärelt karikakraid, et need Valérie’le viia. Ise seda märkamata olin ma hakanud ühe õie järgi ennustama, nii nagu me seda lapsepõlves sageli olime teinud. Ja ma küsisin: "Kuidas Valérie mind armastab?" Ma tõmbasin õielehed kuni viimaseni ära, ja viimane leht ütles mulle: Üldse mitte. Ja usu või ära usu, see kurvastas mind.
  • Barbara Juliane von Krüdener, "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le", tlk Ülo Treikelder, 2003, lk 26

• Ma panin kaks küünalt põlema, võtsin karikakra puudumisel telefoniraamatu ja hakkasin sealt lehti välja rebima. Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta... Ma olin parasjagu m-tähe juures, kui mamps ja Mauri linnast tagasi tulid. Mamps imestas esikus, et kes see hull küll telefoniraamatu tänava peale laiali on käristanud, ja alles siis ma märkasin, et loobin iga väljarebitud lehe aknast välja.
  • Tuija Lehtinen, "Tiivad varvaste vahel", tlk Sander Liivak, 2005, lk 118

Luule

Küsisin kevadel karikakrailt,
Kas räägib tõtt ta suu,
Ja terased, selgesilmsed kakrad
Teadsid iga kord ju.

• Sara Teasdale, "Metsastrid" ("Wild Asters"), kogust "Love Songs", 1917

Särab hõre kakar siin
eredalt kui rooskarmiin;
roheluses künkatipp
igihaljuses kui lipp;
siin, kus kurbus ringi käib,
kõik ta hauad pärgi täis.

• Elizabeth Daryush, "Flandria väljad" ("Flanders Fields"), Poem Hunter

Nägin igal sammul neid
ammuilma omaseid
kurekatlaid, kummeleid,
   tuhandeti tuttavaid
   karikakraid, kellukaid
   Jõgeva ja Pedja vahel.

• Betti Alver, "Jõgeva ja Pedja vahel", rmt: B. Alver, "Teosed" 1. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 38

Õõtsub kaera käharduval lakal
õitsend ohakas kui pleekind pakal,
ristikheina eksind karikakar
rõõmsa näoga jälgib päikseteid.

• Milvi Seping, "Põlluteel" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 54

Karikakar, see kergemeel,
valges seelikus lippab veel.
Lippab tuulega hullama,
süda hõõgub tal kullana.
Tuulel nii pehmed ja soojad on käed.
Lill nagu tütarlaps tantsib ta käes.
Armastad mind?
Ei armasta!

• Helgi Muller, "Karikakar I", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 19

Aga juba metsal raagus turjad.
Tuuletrompetil on roostes hõik.
Talv kui valvur lukku keerab kurjalt
rõõmsad sädinad ja naerud kõik.

Astun hallast krabiseval murul.
Pilk jääb seisma karikakral teel.
Nagu laps ta vastu maad end surub.
Ta ei usu. Ikka loodab veel.

• Helgi Muller, "Karikakar II", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 20

Luhaserval teeveeres roosipõõsas õites.
Karikakrad, tulikad, tee pääl savised loigud.
Kust ma tulnud, isegi ei tea.
/---/

• Paul-Eerik Rummo, "Põõsas ning rändaja said kokku", luulekogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 186

Punav loojakutaevas
tuulehing pärnapuus
kõik nagu vanas laulus
kõik nagu päris uus

kollased karikakrad
ja paisuv hernekaun
ja mäe all tiigi ääres
vana vildak saun

• Jaan Kaplinski, "* Punav loojakutaevas" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 16

Armastab, ei armasta, on karikakar selleks ju loodud.
Armastab, ei armasta, Su õielehte saatus on kootud.
Mu lumevärvi õis Su hoolde annan südame ma.
Oleks hea, kui valged õied vastaksid jaa,
loodan ma, et valged õied vastaksid jaa!

• Jüri Kõrgemaa, "Karikakar", laulutekst Mikk Targo viisile, kuulsaks laulis Marju Länik

Akna taga õue peal on mitmed istikud.
Miks on minu õhtud nõnda anarhistitud?
Mõtlesin, et tõusen püsti, kohe nutma hakkan.
Aga akna alla kasvas must karikakar!
Must karikakar!

Musta roosi ootasin ma mitusada kuud.
Kasvas kõrvits ruuduline, kasvas palju muud.
Mõtlesin, et vale väetis on mu oma kaka,
aga akna alla kasvas must karikakar!
Must! Karikakar!
/---/
Tapab või ei tapa ta?
On murikakar selleks ju loodud.
Tapab või ei tapa ta?
Ta õielehte saatus on kootud.
Kast murikakar!

• Karl Martin Sinijärv, "Mast kurikakar" kogus "Krümitor0671", lk 191