Kann

Kann on õõnes nõu sanga ja mõnikord, kui veab, tilaga.

Johannes Vermeer, "Piimanaine" (u 1660)

Jenny Berger-Désoras, "Purunenud kann" (1847)

Amélie Lundahl, "Bretooni tüdruk kannuga" (1884)

Lilly Walther, "Natüürmort kannuga" (1890)

Proosa

• Puhvetil seisis imeilus hõbekann; d'Artagnan peatus, et seda silmitseda.

"Milline imeilus töö!"

"Jah," vastas Athos, "selle on teinud üks suur Firenze kunstnik, nimega Benvenuto Cellini."

"Ja millist lahingut kujutab see graveering?"

"See on Melegnano lahing. Siin on kujutatud moment, kus üks minu esivanemaid ulatab Francois I-le oma mõõga. Kuninga mõõk oli murdunud. Sel puhul nimetati minu esivanem Enguerrand de la Fère Saint-Micheli ordu rüütliks. Kuningas võitles kolm tundi oma sõbra Enguerrand'i mõõgaga, ilma et see oleks murdunud, ja ta pidas seda meeles. Viisteist aastat hiljem kinkis kuningas Enguerrand'ile selle kannu ja mõõga, mida te olete võib-olla varemgi minu juures märganud, - ka see on üsna kena kullassepatöö. See oli hiiglaste aeg. Meie oleme nende meeste kõrval kääbused." (lk 146)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• Õpetaja Sykes lõpetas jutluse. Ta läks laua taha ja hakkas ise korjandust läbi viima, mis meile Jemiga võõrastav tundus. Ükshaaval tulid koguduse liikmed ja poetasid oma viie- või kümnesendised musta emaileeritud kohvikannu. Meie Jemiga läksime ka, ja kui meie mündid kannu kõlksatasid, öeldi meile: "Suur aitäh, suur aitäh."

Meie hämmelduseks tühjendas õpetaja Sykes kannu lauale ja rehitses rahad endale pihku. Ajas siis enda sirgu ja ütles: "Seda on vähe, meil on tarvis kümme dollarit."

Kogudus niheles. "Te kõik teate, mille jaoks — Helen ei saa lapsi üksi jätta ja tööle minna, kuni Tom on vangis. Kui igaüks annab veel ühe kümnelise, siis on see käes..." Õpetaja Sykes viibutas kätt ja hüüdis kellelegi tagapool: "Alec, pane uksed kinni. Keegi ei lähe siit enne, kui meil on kümme dollarit koos."

• Harper Lee, "Tappa laulurästast", tlk Valda Raud, 1964, lk 140

• Kann on suur ümara kõhuga klaaslind. Tal on nokk ja hiiglasuur kõrv. Ta ujub allikas ja upub ära. Pean käe sügavale vette pistma ja kannu välja tõmbama.
  • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 10

• Vala eilne vesi kannust välja, et võiksid selle uuesti täita. (lk 98)
  • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, 2011

• Tol ööl lõbustas ta mind lugematute lugudega jumalatest ja nende rumalusest. Tiirane Zeus, kes muutis end härjaks, et võrgutada kena näitsikut. Sõjajumal Ares, kes pidi alla vanduma kahele hiiglasele, kes teda aasta aega kannu sees vangis hoidsid. (lk 96)
  • Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021

• Adeline kallas oma tassi täis ja ulatas hõbekannu siis Laurelile, kes valas ahnelt, enne kui kannu edasi õele edasi andis.

"Kitty, sa võiksid ka võtta. See on pööraselt hea," pakkus Hazel.

Kitty ohkas alistunult. Kui Jack läheb sõtta, siis pole mõtet edasi elada, leidis ta.

"Oh, hea küll, eks ma siis võta," andis ta järele, meenu­tades meeldivalt muretut tunnet, mille see tekitas.

"Kuidas meie mänguga jääb?" küsis Hubert kaardilauast. Kitty võttis lonksu teed ja vaatas Põõsaid. Need vaatasid omakorda teda ja kui kanep Kitty meeltest võitu sai, tabas kõiki vaba ja veetleva naeru hoog. (lk 146)

• Santa Montefiore, "Armastuse ja sõja laulud", tlk Tiina Viil, 2017

• Kalli naases kandikuga. Sel olid kolm tassi ilma alustassideta, lahti­rebitud küpsisepakk ja kohvimasina kann mingi suhteliselt heleda ollu­sega. Ta asetas tassid diivanilauale ja valas kohvi välja. Vaatasime huviga, kuidas kohvipulber kannupõhjas keerles. Kalli uuris seda, pea viltu.

"Kummaline. Miks nii palju pulbrit?"

"Sellesse masinasse tuleb panna kohvifilter. Kas sa tegid seda?" Isa segas ettevaatlikult oma kohvi.

Kalli kummardus tassi kohale. "Ju ikka."

"Mis tähendab ju ikka?"

"Ega ma loll ole. Muidugi panin. Ma ei keeda ju esimest korda kohvi. Christine, vaata korraks."

"Äkki läks filter kahekorra."

Kalli loksutas kannu ja kohvipulber keerles selles ringi.

"Mis nüüd?"

Uurisin kollakaspruuni vedelikku. "Keedaks uue kohvi?" (lk 57-58)

• Dora Heldt, "Puhkus papaga", tlk Reet Weidebaum, 2018

Luule

Siin tõstvad meestepojad kannud päikse poole:
Kes ial unustab meil oma hinge tuld,
See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole,
Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld,
Me tuleviku valgus.

• Ernst Enno, "Oder" kogust "Uued luuletused" (Noor-Eesti kirjastus, 1909)

Issand, vaata puudki hakkavad surema.
Põud saadab oma tulised sulased
nende pehmeid lehti purema.
Kalluta vähegi kannu nüüd, see on ju nii suur,
et raas, mis läigiks maha, midagi ei loe, -
aga Sind tänab kõrbev juur!

• Uku Masing, "*Issand, vaata puudki hakkavad surema..." kogus "Neemed vihmade lahte", 2. tr, lk 61

Suurest kurbusest kasvasid kohvikannule tiivad.
Läkski lendu, ta minekust jäi üks katkine ruut.
Tassid jäid kurbusse maha, ütlesid nii nad:
meie oleme sinule alati truud.

Kann aga lendas ja lendas ja otsis kohta.
Kohvipoes kolistas, lahketel laudadel käis.
Prügimäel peatus ja sinna puhkama jäigi.
Suurest kurbusest raudrohtu kasvas täis.

• Mari Vallisoo, "Suur kurbus". Rmt: "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 104

keegi oli kunagi siin istunud
sama koha peal kus sina praegu
ja valanud sinistest
narmastega ääristatud kannudest
vett
tühja orgu
nii sai orust järv
ja linn selles hävis

• Joanna Ellmann, "*udu tõuseb järve kohale...", rmt: "Peegeldused tundmatust", 2020, lk 8