Arabesk

Proosa

• Iga vaade on kiiruga visandatud arabesk, et illustreerida mõnd läheduse ohtu ja imet.
  • Virginia Woolf, "Lained", tlk Riina Jesmin, LR 3-6 1999, lk 147

• On olnud palju päevi, mis on toonud mulle kingitusi. Sest kas pole suur kingitus eurooplasele, kui talle avaneb jälle mõni uus uks, kui teda kutsutakse külla araabia majja! Sammun üle läve omapärasesse ja võõrasse maailma, kus eluvormid on teised ning tihti arusaamatud ja kus mõtted inimeste laupade taga tunduvad keerukad nagu joonised nende vaipadel või kipsist lõigatud arabeskid seinal. Tunnid araabia kodudes on olnud mulle raamatuks — lehitsen, meenutan...
  • Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997, lk 8, sissejuhatuse algus)

• Ta ärkas tavalisel ajal, lõdisedes, ja kui ta tahtis kohvivett keeta, polnud kütet ega elektrit. Mets teispool kardinaid võinuks koosneda klaasist, nõnda sädeles see kuu viimastes kiirtes. Öö sügavuses settinud jääkiht sarnanes põldudel ja puudel vaiguga. Ta oli olnud nii purjus, et teda ei äratanud vägevategi okste murdumine, mis vedelesid ümberringi pimedusse kukkunult, rabatud kui varitsuseohvritest sõdurid. Vaevaliselt lükkas Lancelot lahti majakese rulooga ukse. Ta tegi ühe enesekindla sammu õuejääle, ja ehkki viivu libises ta nõtkelt, arabeski sooritav nõrk jalg pikalt taga, kraapsas parem varvas kivi, pidurdades jala libisemise, keha liikus edasi, ta pöörles värtnana ning prantsatas sedavõrd ägedalt sabakondile, et oli sunnitud veerema küljeli ja krigistama hambaid. Kaua oigas ta valudes. Püsti ukerdades kleepus põsk jääl, ta rebestas pealmisi nahakudesid, ja kui ta puudutas marrastust, said sõrmeotsad natuke veriseks.

Mägironijana tõngus ta käsikaudu taas verandale ja majakesse, kus ta lebas põrandal ja hingeldas. Vana hea pakasetaat, mõtles ta. Õigus oli neil, kes ütlesid, et maailm lõpeb jääs. [Nad eksisid. See lõpeb tules.]

• Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 130-131

Luule

Ema, panid mind õppima klaverit
ja kiitsid mu arabeske ja trillereid,
kuigi iga õpetaja arvates oli mu löök
veidralt puine, hoolimata noist heliredeleist
ja tundidepikkusest harjutamisest, mul polnud
kuulmist ning jah, mind ei saanudki õpetada.

• Sylvia Plath, "Rahutuks tegevad muusad", tlk Tiina Aug, rmt: S. Plath, "Luulet" (1990), lk 15