Kedervars

Kedervars ehk värten on arhailine ketramisvahend, voki eelkäija.

Anna Nordgren, "Naine kedervarrega" (1880)

Ernestine Friedrichsen (1824-1892), "Ema lastega", s.d.

Piibel

Ta paneb oma käed koonlapuu külge
ja ta pihud hoiavad kedervart.
20 Ta avab oma pihu viletsale
ja sirutab vaestele mõlemad käed.
21 Ei ta karda lund oma pere pärast,
sest kogu ta perel on kahekordsed riided.

• Õpetussõnad 31:19-21, tubli naise ülistus

Proosa

• Tuli lagunes ruttu juba kogu lossis laiali, kui Ulrica, kes tule sütitanud, tornis nähtavale tuli, kandes mingisuguseid fuuria kehakatteid ja lastes sõjalaulu kõlada, nagu seda tegid vanad paganliste saksilaste laulikud lahinguväljal. Tema pikk, hall lahtine juus lehvis paljalt pealt tuules laiali; rahuldatud kättemaksuhimu joovastunud vaimustus lõõmas tema pilgus segamini hullumeelsuse leegiga; ja nagu mõni saatuse õdedest, kes heietab inimese elu, lehvitas ta oma käes kedervart.
  • Walter Scott, "Ivanhoe", XXXI peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare

• Mõne silmapilgu laman arutult, aga siis virgun ja kohe tõttab pääaju targutama: üle oru ei valendagi kosk, vaid sääl istub väsinult tukkuma jäänud vanaeit, kes koonla tegemisel kaljule laotanud pehmeks soetud ja peos krussitud linapeod, mis valge kahlakana kaljuservalt alla ripnevad. Oota veidi, peagi ärkab eit uinakust ja keerutab koonla valmis ning siis ei seleta silm enam muud kui kõrget kaljuseina ja pikki, kondiseid sõrmi, mis eietavad peent lõnga. Aga kui linad on halvad või halvasti soetud, takistab mõni takutomp lõnga peeneks sirutamist ning siis katkeb ta ja vurav värten jääb seisma.
  • A. H. Tammsaare, "Varjundid", 21. mail

• "Ma lasen meestel linnuse läbi otsida ja viimase kui värtna hävitada!" kuulutas hertsoginna. "Ma näen tema nõksu läbi! Kõik ju teavad kurjade nõidade ja värtnate kohta! Üks väike torge sõrme ja me kõik jääme sajaks aastaks magama!"

Letitia, kes oli seni ainult seisnud ja nohisenud, suutis nüüd öelda: "Ema, sa pole mul ju kunagi lasknud värtnat puutuda."

"Ja sa ei puutugi värtnat, mitte kunagi, Letitia, mitte kunagi elus. Sellised asjad on töölisklassi jaoks. Sina oled daam. Ketramine on teenijate töö."

Roland oli näost punaseks läinud. "Minu ema ketras ka," ütles ta rõhuga. "Ma istusin mõnikord üleval kõrges tornis, kui ta ketras. Tema värten on pärlmutriga inkrusteeritud. Keegi ei tohi seda puutuda."

• Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tõlkinud Allan Eichenbaum, 2011, lk 242-243