ProosaRedigeeri

  • "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel. (lk 25)


LuuleRedigeeri

või hoopis pikkade sammaste vahel ta komberdab
äikese-eelse linna iluaedadest läbi,
purjus teekäijaid veel lõbustava, kuid juba
viljatu kortsus kuu all
verd ikka pumpava vana südame tampides
vääramatult ta läheb lääneväravast läbi
oma saatja käte vahele, öeldes lahti
me teadvuse kodust, jättes maksmata
aastatepikkuse üüri, ürgne ja asotsiaalne -
pudelikorjajaeit

  • Elo Viiding, "SEE VANAEIT", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 16