Surmatants

surma universaalsust kujutav kunstimotiiv
Bernt Notke "Surmatants" Niguliste kirikus Tallinnas.


ProosaRedigeeri

  • "Edgar teeb ära seitsme mehe töö," ütles keelevigurdaja Mati Hint uhkelt. "Temast tuleb Pätsi järglane!"
Sellise jutu peale tõusin ma püsti ja lahkusin pahaselt. Uksest väljudes pidin auku kukkuma. Savisaar kaevas õues kraavi.
"Sa, Savisaar, seda tead ka, et kui mehel on seitse ametit, siis kaheksas on nälg!" ütlesin ma tõredalt ja läksin oma teed. Mulle ei meeldinud niisugune rähklemine, pani pea ringi käima. Käisin Niguliste kirikus rahunemas, vaatasin "Surmatantsu". Iga teine figuur pildil oli surm. Pärast, kui tänavale tulin, vaatasin möödujaid, ja siin oli iga teine inimene Savisaar. Nii vilkalt sahkerdas! Ma arvan, et ta ei teinud ära mitte seitsme, vaid saja inimese töö. Tundsin end tema läheduses jõuetult.



  • [Hans Holbein noorema teosest:] Gravüür kujutab kündjat adra taga keset põldu. Taamal laiub maastik, paistavad viletsad hurtsikud; päike loojub künka taha. Lõpeb raske päevatöö. Talumees on vana, jässakas, seljas on tal närud. Hobused nelikrakendis, mida ta enda ees ajab, on kõhnad, väsinud; adratera tungib konarlikku ja tõrksasse maapinda. Üksainus olend on selles higi ja vaeva stseenis rõõmus ja väle. See on fantastiline kuju — luukere; piits käes, jookseb ta ehmunud hobuste kõrval künnivaos ja peksab neid, olles sel kombel vanale talupojale künnipoisiks. See on surm, viirastus, kelle Holbein on allegooriliselt sisse toonud filosoofilisi ja religioosseid, ühteaegu süngeid ja veidraid süžeid kujutavate teoste seeriasse pealkirja all "Surmatants".
Selles kollektsioonis, pigem selles ulatuslikus kompositsioonis on igal lehel domineerivaks ja siduvaks mõtteks oma rolli mängiv surm. Holbein on kujutanud valitsejaid, kõrgvaimulikke, armastajaid, mängureid, joodikuid, nunnasid, õukondlasi, röövleid, vaeseid, sõjamehi, munki, liiakasuvõtjaid, rändureid, kõiki oma ja meie aja inimesi, ja kõikjal pilkab, ähvardab ja võidutseb surmaviirastus. Ainult ühel pildil ta puudub. Sellel, kus vaene, paiseid täis Laatsarus on rikka värava ees maas ja kuulutab, et tema rikast ei karda, kahtlemata sellepärast, et tal pole midagi kaotada ja tema elu on enneaegne surm. (lk 9-10)


  • "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel. (lk 25)