Teises klassis leidsin end ruumist, kus valitses kasvatamatutest jõmpsikatest ja lendavatest kustukummidest koosnev kaos - selline, mida varem normaalseks ei peetud - ei minu ega Craigi kogemuse põhjal. Seda kõike paistis põhjustavat õpetaja, kes ei osanud mitte kuidagi õpilasi kontrolli alla saada - ja kellele ei paistnud lapsed ka eriti meeldivat. Mis veelgi hullem, polnud kindel, kas kedagi meie õpetaja ebakompetentsus isegi üldse huvitas, õpilased kasutasid seda ära ja käitusid ebameeldivalt, tema jällegi paistis meist kõige hullemat arvavat. Ta nägi meid kui "halbade lastega klassi", vaatamata sellele, et meil puudus seal hämaras, masendavas keldrikorruse ruumis igasugune kord ja juhendamine. Iga tund seal klassis tundus põrgulikult pikk. Istusin õnnetult oma okserohelisel toolil - okseroheline oli 1970ndate trendivärv - ilma midagi õppimata ja söögivahetundi oodates, et saaksin koju emale kurtma minna. (lk 34)
