Proosa

muuda
  • Talle kihutas vastu valvekarjuse rakend.
"Pavel Kalistratovitš, põder poegib," hüüdis mees juba kaugelt.
"Nii vara? Kus on emapõdrad? Aja kiiremini!" kamandas Lambei.
Brigadir oligi juba äsjapoeginud emapõdra juures. Ema keerles oma väetikese ümber, rahutult häälitsedes: "Krr, krr..." Põdravasika alles niiske pruun karv läikis, peenikesed jalad suutsid loomakest vaevu kanda.
Heldinult vaatas Lambei seda pilti, ta näojooned pehmenesid ja muutusid sõbralikuks, kevadtuulest punetavaid silmad tõmbusid niiskeks.
"Oi, kui saamatu sa oled, kui saamatu! Ei suuda kuidagi nisa üles leida. Noh, näe, siin ta on, siin..."
Ja vana karjus hakkas vasikat ja ema abistama.
"Ta on meil õnneseen, sündis parajal ajal," ütles brigadir. "Seni kui siin peatume, kasvab ja tugevneb." (lk 10-11)