Peaveostrekk kulges otse edasi. Selle kõrgusest jätkus parajasti, et mitte pead vastu laetalasid ära lüüa, laius aga võimaldas inimesele vagonette kohates kõrvale hoida. Streki seinad olid vooderdatud pikkade pindlaudadega ja tihedasti tõestatud. Maasse kaevatud liipreid mööda kulgesid peened rööpad. Oli niiske ja paiguti porisevõitu.
Andrei jõudis vaevalt oma noorele saatjale järele. Kuid imelik — ta ei mõelnud sellele teele ega oma uuele tööle, ei mõelnud üldse kaevandusele, vaid talle näis, et ta kõnnib kas mõnes muistses koopas või mingi eelajaloolise hiiglalooma luukeres. Selle kujutlusmängu kutsus ilmselt esile ninna tungiv omapärane lõhn ja külm surnud vaikus, mis mõjusid nagu miljonite möödunud aastate hingus. Ja see maa-aluse riigi saladus vallutas esimesena tervenisti uustulnuka, kes ilmus siia tundrast. (lk 77)
