Pikkpoiss

ProosaRedigeeri

  • [Edi ema pikkpoiss:] Ning sellele lisandub veel minu lummatus Ameerika kokakunstist. Piisab vaid, kui kuulen sõna "pikkpoiss" ja kogu Vana Maailma iroonia ja rikutus voolab minust välja, ja ma soovin ennast Thomas Hart Bentoni maalile. Siis võtan ma ampsu ja unelm on purustatud. Mulle jääb vaid suutäis tihedat, viilakakujuliseks vormitud saepuru ning tohutu, tohutu pettumus. Nüüd sa ehk mõistad, miks ma selle retsepti üle nii eriliselt õnnelik olen. See pikkpoiss maitseb nii, nagu ma alati unistanud olen.
Kuigi tegemist on tõepoolest Edi ema pikkpoisiga, on alljärgnev retsept minu mugandus sellest. Minu äi tavatses rääkida lugu, kuidas ta uuris oma emalt, kuidas kurke sisse teha. "Kui palju äädikat peab panema?" küsis ta. "Piisavalt," vastas ema. Edi ema lähenes retseptile samamoodi, nii et ma lisasin tänapäevasemat hõngu, kui kirjutasin üles täpsed kogused. Kuid sellest hoolimata ei saa kokkamine kunagi päris täpne olla: näiteks peekoniviilud kaaluvad veidi vähem või rohkem, sõltuvalt sellest, kui jämedalt või õhukeselt need on lõigatud. Ja on palju teisi sarnaseid näiteid: ükski kokaraamat ei saa kunagi olla nii paks, et sinna mahuksid ära ühe retsepti kõik võimalikud versioonid. Kuid järgnevad juhised on usaldusväärsed, selles võid kindel olla.
Aga ma anun sind, kui vähegi võimalik, muretse liha selle pikkpoisi tegemiseks lihuniku käest. Ma olen seda valmistanud päris hea mitu korda, võrreldes hakkliha, mis on ostetud lihunikult ja erinevatest poodidest, ja pole pääsu tõdemusest, et lihuniku käest saadud ja just värskelt hakkmasinast läbi lastud liha teeb roa suussulavaks (see ja sibul, aga sibul üksi seda ei suuda). Poest ostetud hakkliha probleemiks pole mitte ainult kuivus, vaid ka sellest tulenev asjaolu, et pikkpoiss kukub välja muredama tekstuuriga ja seda on raskem lõigata. (lk 458)