Rukkilill (Centaurea cyanus) on taim korvõieliste sugukonna jumika perekonnast, levinud põlluumbrohi, 1969. aastast Eesti rahvuslill, laulupidude kohustuslik aksessuaar.

Mary Delany, Centaurea cyanus (kollaaž, 1779)
Gustav Adolf Henning, "Daam rukkilillevanikuga" (1831)
Bathilde Goblain, "Tütarlaps rukkilillepärjaga" (1839)
Anne Pratt, rukkilill teosest Wild flowers (1857)
Pauline Jamar (1850-1911), "Rukkililled korvis", s.d.
Gustav Feith, "Põllulilled" (1932)
Therese Schachner (1869-1950), "Juunis", s.d.

Proosa muuda

  • Markiis süütas küünlad, nuusutas lilli, istus ja vajus sügavaisse mõtteisse.
Kuid selles väga nukras mõtiskluses oli siiski mingit magusust.
Toas tema silme all seisis terve aare — miljon, mille ta oli oma varanduse küljest ära kiskunud, nagu taluneiu viljalõikuse ajal oma pärjast ühe rukkilille välja tõmbab.
  • Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", II osa, tlk Henno Rajandi ja Tatjana Hallap, 1959, lk 80


  • Teravili on küpseks saanud. Viljapead lainetavad nagu meri. Sinine taevas, sinine öö, valge päev, sinised tähed siravad viljaväljal. Need on rukkililled.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 57


  • Ja Märt on sestpeale vihane kui kännuämblik ־ kui talle lõpuaktusel rukkililli viisin, jõudis ta mulle sosistada kaks mõttetarkust: "Igal asjal on omad piirid!" ja "Pikk juus, lühike aru!" Tühja temast! Mingu rahumeeles ülikooli ja otsigu endale sealt võimsate piiridega kiilaspäine tüdruk! Kahju, et ma ei taibanud neid rukkililli talle pähe panna või Märdi kõrval seisnud paksukesele pihku pista.
    • Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva", Tänapäev 2021, lk 8

Luule muuda

Punuge kullaseist viljapäist pärgi,
sinine rukkilill kirjaku neid,
rõõmsana koonduge rõõmsate järgi,
sest et jumalus külastab meid,
see, kes taltsutas ürgmetsa pojad,
see, kes inimsoo ühtsusse tõi
ja siis rändavaist telkidest kojad
meile paiksed ja kodused lõi.


Näe, mesilased sumisedes tooma
on tulnud õitelt lõhnavatelt mett,
mind imetlevad nagu imelooma;

ja liblikad mul suudlemas on kätt,
ning viljakõrte käharuse alt
mind rukkilille sinisilm kaeb ihkavalt.

  • Marie Under, "Päiksevann", rmt: "Eesti luule kulda" (2002), lk 34


Tantsib traktorist, rukkilill rinnas,
täna sel väänikul õis on hinnas,
muidu ta üldse lilli ei näe,
hakib neid põldudel iga päev.

  • Heljo Mänd, "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39


Üle kitsa raja
kõrred kummargil,
lihtsast leivamurest
räägib rukkilill.

Tahaks tänu laulda
maale hallile,
vajutada huuled
käele kallile.

  • Kersti Merilaas, "Rukkilill" (1962), rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 71


Umbrohi me rahvuslilleks.
Rahvas teeäärtes laiali.
Ajaloovanker müriseb mööda.
Suud-silmad tolmu täis.
Umbrohi me rahvuslilleks.
Umbrohi ei kao.

  • Ants Paikre, "Rahvus" kogus "Vere tõus ja mõõn" (1982), lk 29


Kostab justkui löödaks lokku
Juuaks karudega kokku
Nurmel mängib vaikselt vilepill
Karukujud hõbemärgis
Tuleb tüdruk valges särgis
Juustesse on põimit rukkilill


Mu aastad need
Rukkililled on.
Kedagi
Märgata,
Kellesse
Armuda.
Und ehk
Kellelgi
Värvida
Siniseks.
Mõtterada
Kellelgi
Ülendada
Sinitaevani.


Vanaisa, kas sulle meeldiksid rukkililled?
Näe, panin kimbu sinu liivasesse vaasi.
Varsti on jaanid ja sel aastal tahtsin tulla su juurde,
vestelda kellegagi, kes ei vaidle, ei räägi vastu.
/---/
Kodu on müüdud. Maad me enam ei hari.
Naaber, uustalunik, künnab ja külvab me põllul.
Rukkililled seal õitsevad metsakääruni välja.
Näe, panin mõned vaasi. Võib-olla meeldivad sul.

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel