Karjamaa

rohumaa loomade karjatamiseks
Anna Elisabeth Kelly (1825-1890), "Kitsekarjamaa", s.d.
Helena Schrammówna, "Karjamaal" (1932)


PiibelRedigeeri

Lehm ja karu käivad karjamaal,
nende pojad lesivad üheskoos,
ja lõvi sööb õlgi nagu veis.


LuuleRedigeeri

Lahja põld ja kadakane karjamaa
seal mu vanemate muremaa;
alet seal põletas asuja
kurbusest küdeva rinnaga.


Lõvi sööb karjamaal rohtu,
kablake ümber kaela.
Ruunake rumalaohtu
karuga jagab kaera.

Nii rahumaa rammus ädal
murdjaid ja murtavaid toidab.
Tuulelipud vaid hädas:
kuhugi ei tea hoida.

  • Arno Vihalemm, "Vaikuse ajal" [1940], Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 592


Märg kivi
lösutab näritud karjamaal.
Roostetav traataed
turritab sügisevihmas.
Pärani värav lõdiseb,
oodates karja.
Tuul eblaku säluna traavib sisse ja välja.

  • Milvi Seping, "Sügisekillud" 2 kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 28

ProosaRedigeeri

  • Koidikut kuulutas lõikav külm, helerohelisse taevasse ilmusid punased pilved ja igale lehele ja rohuliblele veepiisk. Aiast puhus üle kerge tuul, puistas alla kastet ja raputas kroonlehti, lõi vabisema märjad karjamaad ja kadus sompus põõsaste vahele. Mõnda aega veel hulpisid taevas üksikud tillukesed tähed, siis olid läinud needki — haihtunud nagu mullid. Varahommikuses vaikuses oli selgelt kuulda karjamaal vulisev oja, mis jooksis üle pruunide kivide, liivakoobastest sisse ja uuesti välja, puges peitu sünkjate marjapuhmaste alla ja loksus kollaste varsakapjade ja kresside juurde sohu.
Ja siis, esimeste päikesekiirte peale, alustasid linnud. Murumaadel vilistasid suured nipsakad linnud, kuldnokad ja mainad, väikesed — tiglitsad ja kanepilinnud ja lehviksabad — vuhisesid oksalt oksale. Karjamaatarale oli end sättinud tore jäälind, et kohendada nokaga oma uhket ilu, meelind korrutas kolme nooti ja naeris ja hakkas jälle otsast peale.


  • Suur karjamaa tuli tagasi. See ei irvitanud enam, vaid oli. Ja kõik, mida ta aastate jooksul nii visalt ehitas ja koduks pidas, oli ainult karjamaa teisendus, kõrgete pilvede ähvardav langus. Pilvesülti olid täis ta silmad ja varbadki takerdusid, kui ta püüdis neid läbipaistmatuid torte põtkida nagu unenäos, kus liikumine aheldatud ja osavus jookseb aitamatult tühja.
  • Siis kukkus karjamaa talle enesele rangidena kaela ja oli ükskõik, kas ta oli loom või inimene, sest loodus on üks.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel