Ruun

See artikkel räägib munavabast isahobusest; kirjasüsteemi kohta loe artiklist Ruunikiri.

Ruun on endine täkk ehk siis hobune, kellel varem olid munandid, kuid enam ei ole.

Luule

S e e neil enam ei vehi.
Nemad on ruunatud.
Palju armetuid kehi
vorstiks on suunatud.

• Juhan Viiding, "Tallipoisi rahvalaul" kogust "Elulootus", 1980, lk 31

Proosa

• [Toots:] "Aga seda ma sulle ütlen, Tõnisson: niipea kui ma näen, et ruun hakkab ära väsima, siis ma su silgud võtan ja tee peale pillun. Siis võid sa sealt mõne aja pärast mööda sõita ja heeringid korjata, sest see, kes külvab tuult, lõikab tormi ja kes külvab silke, lõikab heeringid."
  • Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 172

• Harilikult läksid need ootamised kõik tühja — isa tuli õue märkamatult. Istusime laua taga, sorisime ja vaatasime vanu raamatuid, kui õuest äkki kuuldus vana ruuna puristamist ja isa oligi õues. (lk 4)
  • Jüri Parijõgi, "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981