Keskkoht

(Ümber suunatud leheküljelt Keskpaik)

ProosaRedigeeri

  • Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit <nimetamisväärset> suurust. Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine. Niisiis ei pea hästi kokku seatud lood algama mitte sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme.


  • See, mida inimesed kunagi "inimese" mõiste all mõtlevad, on alati üksnes mööduv kodanlik kokkulepe. Teatavaid tooremaid tunge see konventsioon eitab ja keelustab, nõutav on tükike teadvust, komblust, mitteloomalikkust, veidi vaimu pole mitte ainult lubatud, vaid isegi soovitav. Selle konventsiooni järgi on inimene nagu iga teinegi kodanlik ideaal kompromiss, arglik ja naiivkaval katse tüssata nii kurja ürgema Loodust kui talumatut ürgisa Vaimu nende ägedates nõudmistes, elada nendevahelises leiges keskkohas. Seepärast sallib ja möönab kodanlane seda, mida ta "isiksuseks" nimetab, jätab aga samal ajal isiksuse tolle Mooloki — Riigi - meelevalda ja mängib neid alatasa vastamisi teineteisele kätte. Seepärast põletab kodanlane täna neid kui ketsereid, poob neid kui kurjategijaid, kellele ta ülehomme ausambaid püstitab.