Religioossed inimesed on praegu ja peavadki olema ketserid – sest me ei tohi palvetada, välja arvatud eelnevalt koostatud sõnalises "vormis", ega mõelda Jumalale, välja arvatud etteantud mõtte piires.
Florence Nightingale, "Cassandra", rmt: "Cassandra and Other Selections from Suggestions for Thought", toim Mary Poovey, NY: New York University Press, 1992, lk 223
Romaanidest ja teatrietendustelt oli talle jäänud ju mulje, et Te Deum oli mingisugune triumfiulg, mida katoliiklased tavaliselt suust välja paiskasid, kui nad Pärtliööd pidades olid endal tublisti tuju tõstnud, või tahmaseid krahve maha lõid, kuna Miserere't kasutati rohkem siis, kui ketsereid põletati või vallatuid nunni sisse müüriti.
Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 98
Me ei hävita ketserit sellepärast, et ta on meie vastu: kuni ta on meie vastu, me ei hävita teda iial. Me pöörame teda, me alistame ta sisima olemuse, me kujundame ta ümber. Me toome ta enda leeri, mitte näiliselt, vaid tõsiselt, kogu südame ja hingega. Me teeme ta üheks meie hulgast, enne kui me ta ära tapame.
George Orwell, 1984, III osa, tlk Elias Treeman, 1990
Ketseriks teeb kirg, mitte tarkus.
Arvo Valton, "Uksed kriuksuvad öösiti", 1977, lk 79
